Postitus, mis kulmineerub jälle tervisekindlustuse teemaga

Eile ilmus Delfis (tulevast Tallinna abilinnapead?) Züleyxa Izmailovat naeruvääristav nupp “Värske abilinnapea Izmailova probleemid: ei saa töötukassasse minna, sest president ootab,” alapealkirjaks “Töötukassa otsigu keegi, kes mu tegevuse eest mulle palka maksaks!”. Oli välja kaevatud mõne aja tagune FB postitus, kus Izmailova kirjutas oma kogemustest Töötukassaga. Et on raske saada sealt nõu endale sobiva koha osas. Suhtumine, et võtku tööotsija mingi suvaline koht, olgu liinitööline või ökopoe müüja või ükskõik mis, peaasi, et mitte töötu. Kahepalgeline suhtumine, kui mõelda, et maailm liigub üha suurema automatiseerimise poole ja räägitakse, kui oluline on kasutada inimeste potentsiaali. Ja siis surutakse potentsiaalikad, õppimisvõimelised, energilised inimesed lihttöödele, mis sellele inimesele midagi ei paku. Lihttööde vastu pole mul midagi, vastupidi, need on ühiskonna toimimise koha pealt väga olulised ja peaksid olema paremini tasustatud ja neisse ei tohi suhtuda halvustavalt. Mõtlen lihtsalt, et noor, tegus, võimekas inimene saaks õiges kohas palju rohkem korda saata kui vales kohas (parema ühiskonna ja iseenese õnne, mitte pelgalt majanduskasvu seisukohalt). Ja Izmailova sugusele inimesele koha pealt oleks liinitöö või poemüüja amet tema võimete raiskamine.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma selles postituses rääkida. Järjekordselt kipitab mul meelel tervisekindlustuse teema. Izmailova lõpetas oma FB postituse hashtagidega: #põhisissetulek #töötukassa #tervisekindlustus #keskkonnaaktivist #kodanikupalk. Tervisekindlustus on hashtagide hulgas täitsa olemas. Ja Defi nupukeses figureerib ka lause: “Izmailova selgitas seejärel, et tema peamiseks huviks on tervisekindlustuse saamine.” Ehk et ongi nii, et Eesti jäik ja karm tervisekindlustuse süsteem sunnib inimesi endale sobiva, enda võimetele ja huvidele vastava töökoha asemel võtma vastu mingigi töökoht, et oleks olemas tervisekindlustus (või siis igakuiselt maksma või õppima). Lihtsalt #tervisekindlustus asemel oleks võinud olla #universaalne_tervisekindlustus. Kõigile residentidele nende tööhõivestaatusest olenemata kehtiv tervisekindlustus. Olemas nii Rootsis kui Saksamaal. Jah-jah, vaimukõrv kuuleb juba umbusklikke vastuargumente. Haigekassal on isegi vähe raha, suureneks mustalt töötamine ja niisama looderdamine, töötajate kohapealt pole õiglane, et nemad peavad kõigi ravi kinni maksma, järjekorrad on isegi pikad. Aga majandusest mööda vaadates oleks universaalne tervisekindlustus inimlik. Lihtsalt inimlik. Näitaks, et kõigist ühiskonna liikmetest hoolitakse ja kõiki hoitakse. Et inimesel on lisaks majanduslikule mõõtmele veel mingi teine mõõde. Suureneks inimeste turvatunne, suureneks vabadus valida endale sobivaid töökohti, mitte lihtsalt midagi sellist, mis haigekassa kindlustaks. Ja kui palju on tervisekindlustuseta loomeinimesi, kes ühiskonda panustavad, aga iga kuu 100+ euri maksta ei jaksa? Tunnen mitut. Muretsevad, et mis saab, kui vaja arsti poole pöörduda.

Septembris ei jõudnud siia kirjutada, aga lugesin kaht intervjuud, kus Ossinovski teema tõstatas. Kudos talle! Esimest korda nägin, et eesti meedias universaalne tervisekindlustus üles võeti. Imeline edusamm, ma ütleks. Et varem täiesti vaka all olnud teema on kusagil mingite inimeste peades täiesti olemas. Et kusagil tõenäoliselt asja üle arutatakse. Kui päris debatiks läheks, ennustan kõva vastupanu. Sest ühiskonnas on palju konservatiivsust. Ja igaüks enda eest mentaliteeti. Ja rahalugemist. Ja “puuke” ei sallita. Võibolla olen ülekohtune? Kindlasti on palju ka neid, kel on eri põhjustel olnud tervisekindlustuseta perioode ja kes seda ebakindlust mäletavad ja näevad universaalsuse positiivseid pooli. Et ühiskond hoolib kõigist oma liikmetest. Ka töötutest ja oma kohta veel otsivatest inimestest ja inimestel, kellel ei ole elus vedanud. Et kõigile on tagatud minimaalne turvavõrk. Ja tervisekindlustus on turvalisuse oluline osa.

 

 

 

 

Advertisements
Postitus, mis kulmineerub jälle tervisekindlustuse teemaga

Hollywood lihtsustab

Sattusin eile filmi vaatama. Man on a LedgeAction. Üle pika-pika aja vaatasin actionit. Üle mitme aasta?

Korrumpeerunud politseinikud, teemandirööv, õigluse nõudmine.

Ei meeldinud, kuidas see film tavainimesi kujutas. Mees ähvardas kõrghoonelt alla hüpata ja terve tänav oli pealtvaatajaid täis. Seisid ja vaatasid ülespoole. Nagu neil poleks oma asjatoimetusi, poleks kusagil mujal olla ja midagi targemat teha. Mul pole sellist olukorda olnud, et allahüppevalmis inimest oleks näinud, aga ma ei usu, et ma seal lõbusas tujus seisaks ja vaataks ja ootaks. Ja nad mitte ainult ei vaadanud võimalikku enesetapjat, vaid see tundus neile nagu meelelahutus olevat. Filmisid telefoniga, vedasid kihla, et kas mees hüppab, ja kas hüppab järgmise tunni sees või venitab kauem. Õõvastav. Ja see lõbus, muretu meeleolu, mis rahvakarja seas valitses, oli ka õõvastav. Päriselt ei ole nii ju??? Ei saa ju olla, et meeleheitel inimene on katusel ja alt skandeeritakse “Jump, jump, jump” nagu see filmis oli. Isekad, hoolimatud, meelelahutuse kütkes. Liiga Hollywood.

Filmi pahalane oli ka eriliselt ülbe ja isekas miljardär. Alfaisane. Kohtles teisi absurdselt ebaviisakalt. Hoolis ainult enda eesmärgist, vahenditest mitte. Teiste purustatud eludest ka mitte. Lihtinimesed tundusid talle ebaolulised, teisejärgulised, alamsordist olevused. Oluline oli ainult raha ja võim. Umbes et üle laipade raha poole ja kui sul raha pole, siis oled mõttetu ja sinust võib üle astuda ja sind võib mõnitada. Täielik põlgus tavalise inimese suhtes. See tegelane tundus ka liialdatud ja lihtsustatud. Liiga üheplaaniline. Liiga karikatuurne. Ka liiga Hollywood.

Filmi tegevus jäigi minu jaoks lihtsustatud tegelaskujude varju. Iga kord kui pealtvaatajate massi või kurja miljardäri näidati, siis mõtlesin ainult, et kui ebaveenvalt inimesi selles filmis edasi antakse. Et pärismaailmas on palju rohkem hoolivust ja varjundeid kui selles filmis näha oli.

 

Hollywood lihtsustab

Aspie’d ruulimas

Lugesin eile ühe aspie blogi. Seal olid laused: “I’ll be honest, there are a lot of “Asperger behaviors” which I really DON’T try to correct or focus on anymore most of the time simply because they’re not high-priority. I have to make choices because there are a lot of things to think about even in a simple interaction. There are also some “rules” of society that just seem so wrong or arbitrary that I don’t bother with them, though I really do try to be polite and not rude.”

Täna vaatasin dokumentaalfilmi sõnavabadusest ja pressivabadusest. Sealne lugu algas sellega, et Hulk Hogan kaebas Gawkeri-nimelise uudistesaidi kohtusse, kuna see oli levitanud filmiklippi sellest, kuidas Hogan ühe naisega seksis. Mingi hetk läks asi Gawkeri asutajate jaoks väga hulluks, kuna Hogani advokaat jättis ära ühe süüdistuse, mille tõttu kahjutasu/kohtukulud ei tulnuks enam veebilehe kindlustusfirmalt, vaid omanikelt. Ja jutt käis suurtest summadest. Tavainimese jaoks hoomamatutest miljonitest (vist oli üle saja miljoni). Absurdne, et neil need summad kusagilt võtta oleks olnud. Asja uurides selgus, et Hogani keissi oli segatud ka PayPali asutaja ja Facebooki juhtkonda kuuluv miljardär Peter Thiel, kelle kohta Gawker oli kunagi kirjutanud, et ta on oma seksuaalselt orientatsioonilt gei. Ja Thielile ei meeldinud, et ta niimoodi kapist välja toodi. Thiel tahtis Gawkerile kätte maksta ja kasutas selleks Hoganit. Maksis kinni tema kohtukulusid. Miljardäri jaoks oli oluline Gawkeri edasine eksisteerimine võimalikult võimatuks teha. Asi oli isiklik. Wikipedia andmeil pumpas ta erinevatesse Gawkeri vastastesse keissidesse 10 miljonit dollarit ja nimetas seda üheks oma suurimaks filantroopiliseks tegevuseks. Mida filmist Thieli kohta veel teada sai? Elab Silicon Valleys. Fännab Ayn Randi. On investeerinud projekti, mille käigus ehitataks libertaarseid saari, kus inimesed ei ela ühegi riigi kontrolli all. Huvitub pikaealisuse/surematuse teemadest. Andis inspiratsiooni seriaali “Silicon Valley” ühe tegelaskuju loomisel. Kui guugeldasin ‘Thiel asperger’, siis tuli ridamisi artikleid, kus miljardär aspergereid ja nende loomingulist mõtlemist kiidab. Et neurotüüpilised inimesed ei ole oma mõtlemises sama vabad asju teistmoodi tegema kui aspergerid ja et seetõttu on aspergerid Sillicon Valleys edukad.

Kas Thiel ise asperger on, seda ei tea. Võib olla. Tõenäoliselt on. Ja nagu ta isegi märkis, aspergerid on Räniorus edukad. Zuckerberg ja muud. Silicon Valley on õnnelikke aspie‘sid täis. Saavad tegelda oma kirega ja selle eest roppu moodi raha. Muudkui kiidetakse ja tunnustatakse. Ja sotsiaalne kohmakus ei loe, kui tegu on andeka progejaga. Eriti kui tegu on multimiljonärist/miljardärist andeka progejaga. Aga siin lähebki olemine natuke kõhedaks. Raha annab võimu ja suuremad võimalused. Võimalused maailma oma nägemuse järgi suunata. Kas kunagi varem on olnud olukorda, kus aspie‘del on nii palju võimu? Kuhu suunas maailm liigub, kui poliitikuid suunavad (annetuste kaudu) rikkad, aga suurema empaatiavõimeta inimesed? Zuckerberg näiteks ajab erakoolide asja. On annetanud (sadu?) miljoneid tšarterkoolide edendamisse ja selle eest ära teeninud leftie‘de kriitika. Üks miljardär annab miljoneid ja miljonite tavainimeste elukeskkond muutub. Eriti õõvastav olukorras, kus raha on poliitikas üha olulisem. Või kus miljardär võtab finantseerida enda jaoks olulisi kohtukeisse, olukorras, kus vastaspoolel selgelt ei ole piisavalt raha, et lõputult kohut käia. Kus miljardär sõdib endale mitte meeldiva meediaettevõtte vastu.

Tagasi tulles eilse tsitaadi juurde, “There are also some “rules” of society that just seem so wrong or arbitrary that I don’t bother with them” – aspie vaatenurk ühiskonna reeglitele. Worrisome. (Selles osas on tal muidugi õigus, et osad reeglid/tavad vajavad muutmist küll. Aga läbi ühiskondliku arutelu, mitte läbi nende ignoreerimise)

 

Aspie’d ruulimas

Autoriõiguste kirju maailm

Robert Miles suri eelmisel nädalal vähki. Ei, ta ei olnud minu iidol. “Childreni” edu tõttu olen temast 20 aastat teadlik olnud ja olgem ausad, lool õnnestus tabada mingisugust 90ndate kvintessentsi. Et ta kuulub 90ndate olulisemate lugude hulka. Kohati juustustest omadustest olenemata paneb see kuulama, heldima ja kaasa elama. On kuidagi lihtne ja siiras.

Nägin Mixmagi üleskutset “Childrenit” hästi palju striimida ja alla laadida ja osta, et ta Milesi auks uuesti erinevates edetabelites esikohale tuua. Iseenesest ilus mõte.

Ja siis sattusin lehele Royalty Exchange, kus pakuti loo autoriõigusi oksjoni korras müügiks. Pakkumiste lõputähtaeg 30. detsember 2016, eelmise aasta tootlus $11 951, pakkumise alghind $60 000, lõpphind $70 000, võitja Stephen F. Ehk et Miles müüs autoriõigused enne surma maha (tõenäoliselt oli ta siis oma vähist juba teadlik?) ja kõik striimijad ja allalaadijad toodavad nüüd kasumit mitte Milesi perele (kes sai õiguste müügist korraga suurema summa kätte?), vaid investorile, kellel on õigus kõigile kasudele järgmise 70 aasta jooksul. Et kui ma ka praegusel hetkel striimin Spotify’s “Childrenit”, siis pere ei saa pennigi  (nad on “oma osa” juba kätte saanud) ja minu kuulamiselt tehtava mikroväljamakse saab investor. Nii see käib, sest selliselt need autoriõiguse seadused on kujunenud.

Minule kui sarivirisejale tunduvad need seadused kuidagi halvamaigulised. Robert Reich kirjutab, et aja jooksul on autoriõigust pidevalt pikendatud. Et algselt (USA riigi tekkimisel) olid autoritel eksklusiivsed õigused 14 aastat. 1831. aastal maksimaalselt 42 aastat. Fastforward mitmed pikendused 1976. aastasse, mil õigused olid autori eluaeg + 50 aastat ja korporatsioonide puhul 75 aastat. Alates 1998. aastast kehtib praegune seis ehk autori eluaeg + 70 aastat ja korproratsioonide puhul 95 aastat teose esimesest avaldamisest. Reich ennustab, et kuna mitmed olulised autoriõigused aeguvad 2023. aastal, siis korporatsioonid, kellele need õigused kuuluvad, teevad kõva lobitööd, et õigusi pikendada. Eriti Disney, kes/mis oli süüdi eelmises pikenemises (või kellele/millele tuleb olla tänulik eelmise pikenemise eest?). Reichi sõnul on tõenäoline, et õigused pikenevad veel. Aga: “The reorganization of the market will not spur more creativity from Walt Disney or brothers Gershwin, since they are no longer with us. It is doubtful the reorganization will even give added incentive to writers and artists now alive, who will have to be dead for seventy years, rather than fifty, before their works move into the public domain”.

Vildakas tundub see autoriõiguste oksjonitel müümine. Inimene/korporatsioon, kes pole loominguga kuidagi seotud, ostab õigused (investeerib) ja siis teenib mitte midagi tegemata pidevat kasu ja võimalik, et teeb seaduseandjate juures lobitööd, et oma investeeringut kaitsta. Looja jaoks on 70 aastat pärast tema surma hoomamatu suurus ju. Ei mõjuta tema loometegevust kuidagi. Autorite kaitsmine on kindlasti õige, aga kas praegune süsteem on õiglane?

Autoriõiguste kirju maailm

Palts ja asjade olemus

Tõnis Palts võttis sõna palgalõhe ja naiste tööle palkamise teemal. Ütles välja, et tema poolest pole võrdsemat ühiskonda oodata ja täitsa loogiline ja õige, et eelistatakse mehi.

“Tõlkides Mõisa Jürkat. Teil kandideerib perspektiivsele töökohale, mis nõuab teatud sisseelmise aega ja väljaõpet, kaks noort. Üks mees ja teine naine, siis te ju eelistate meest. Tal on raseduse tõttu töölt eemale jäämise tõenäosus oluliselt väiksem. Seega vastav uuesti kellegi väljaõpetmise kulu tegemise tõenäosus samuti väiksem. Või kui just naine ei küsi vähem palka. Naise ja mehe palga erinevus turumajanduses on loomulik ja kõrvaldamatu seni kuni mehed sünnitama ei hakka,” kirjutas Palts.

“Aga ettevõtja ei hakka mitte kunagi maksma õiglast palka. Ettevõtja maksab ikka õiget palka hinnates kõiki asjaolusid. Ma lihtsalt seletan asjade olemust. Skype personalijuht ütles erilise lolluse paar päeva tagasi. Nimelt ütles ta, et vanemapalk on kuritegu naiste vastu. Kuna naised pidid kaotama kolme aastaga suure osa oma tööjõu väärtusest. See kõlab umbes nii, et meie naistraktoristid peaksid tulema kohe järgmine päev tööle peale sünnitust, et nad ei kaotaks oma väärtust tööjõuna turul ja saaksid anda oma panuse sotsialistliku riigi ülesehitamisse,” kirjutas Palts.

Viimane lause on jälle sotsialismi demoniseerimine. Samas kas just mitte überkapitalistlikus USA-s ei ole nii, et naine 2 nädalat pärast sünnitust tagasi tööpostile läheb? Ja kas mitte USA-s ei ole nii, et vabariiklased tõttavad sedasama sotsialismi/kommunismi silti kleepima iga kord kui Bernie ja teised progressiivid nõuavad, et USA-sse võiks ka emapuhkuse tekitada (nagu mujal tsiviliseeritud maailmas). Ehk et iga kord kui midagi ei meeldi, saab hakata sildistama ja sotsialism on suurepärane negatiivsete konnotatsioonidega silt. Kohe tööle = sotsialism, puhkus = sotsialism.

Väljaütlemine: “ettevõtja ei hakka mitte kunagi maksma õiglast palka. Ettevõtja maksab ikka õiget palka hinnates kõiki asjaolusid” on lihtsalt kurb ja aus ja näitab, miks ühiskond on nii ebaõiglane. Sest eesotsas, otsustajate hulgas on palju Mõisa ja Paltsu sarnase mõtlemisega isekaid seksistlikke traditsionaliste, kes peavad suurt ebavõrdsust loomulikuks süsteemi osaks (“motiveerib pingutama” ja “vaesed vaesuses ise süüdi”) ja ei näe vajadust ühtsema, võrdsema ühiskonna järgi. Ja ei, see võrdsem ühiskond ei pea olema tingimata sotsialism, see võib täitsa vabalt olla ka praegusest ahnusepõhisest kapitalismist inimnäolisem ja kammitsetum kapitalismivariant. Aga minu poolest võib olla ka sotsialism USA demokraatlike sotsialistide mõttes, mis on väga erinev NL sotsialismist ja vist pigem sotsiaaldemokraatia. Et vabad mehed ja naised saaksid ennast arendada ja ühiskonda panustades oma unistuste poole pürgida ja inimeste vahelised lõhed ei oleks liiga suured.

Palts ja asjade olemus

Hea artikkel eestlaste tervisest

Taavi Tillmann kirjutas eelmisel nädalal Postimehes võimsa artikli riigi alkoholipoliitikast, rahvatervisest, nende vahelistest seostest ja uuest valitsusest. Lugema hakates ei oodanud artiklist midagi (pealkirja tõttu? “Taavi Tillmann: praeguse valitsuse tervishoiupoliitika teeb meist parimad haiguste ennetajad, aga arstiabi kättesaadavus langeb – pikk ja lohisev, tooni poolest ka süüdistav, pealkirja lõpus oleks nagu negatiivne raskus, mis pealkirja lugedes meelde jäeb. Pealkirja pannud mõni toimetaja? ), aga lugedes selgus, et väga hea artikkel on. Terav, loogiline, julge. Eesti kohta ja Postimehe kohta värskendavalt unapologetic, eriti kui arvestada, et kutsus üles suurendama riigi tegutsemist ja sekkumist, et rahvas oleks tervem, kainem ja elaks kauem. Respect ja kudos ja aplaus! Väga meeldis, kuidas pakiti lahti alkotootjate argumendid ja motiivid ja öeldi selgesõnaliselt, et alkotootjatel ei peaks seaduste tegemise juures mingit aktiivset suunavat kohta olema. Et kõige tähtsam on ikkagi terved inimesed. Et ümberjagamine on okei ja vajalik ja õige. Kahe käega nõus. Aitäh autorile!

Aga ühte asja tõlgendasin teisiti. Arstiabi rahastamisest kirjutades tsiteerib Tillmann Pevkurit:

Valitsus on lubanud lisaraha juurde leida ja ka opositsiooni sõnum viitab toetusele. Näiteks ütles Hanno Pevkur: «Aitama peame eelkõige neid, kes abi vajavad. Vaid nii tagame abivajajatele abi, mis neid ka tegelikult aitaks.» (EPL 13.12.2016). Mis sobiks selle eesmärgiga paremini kui aidata haigeid, keda riik saaks ravida?

Mulle tundub, et Tillmann võtab Pevkuri sõnasid natuke liiga optimistlikult ja heatahtlikult. Mina nii heatahtlikult ei võtaks. Mäletan, et mõned aastad tagasi, kui Pevkur oli sotsiaalminister, siis tundus ta nii pehme ja tore. Jäi mulje, et ta on kuidagi hoolivam kui tavareformierakondlane. Aga hiljutisi intervjuusid lugedes ta enam nii pehme ei tundu. Väljendub pehmelt, aga mõtted ei ole pehmed. Maailmavaade on täitsa tüüpilise reformierakondlase maailmavaade. Selle tsitaadi kontekst ei olnud arstiabi rahastamine, vaid üldise sotsiaalabi vajadusepõhiseks tegemine. Et need, kes suudavad ise hakkama saada, neile pole sotsiaaltoetusi ja abi vaja. Et abistada tuleks neid, kes ei saa ise hakkama. Ja teades Reformierakonda, siis abistada nii palju, et päris maha ei sureks, aga mitte liiga palju, sest muidu hakkab abistatavatel mugav ja harjuvad ära. Pevkuri lause oli suunatud universaalselt jagatava nn helikopteriraha vastu, mitte haigete ravimise poolt. Et neid, kellel abi vaja ei ole, ei pea aitama. Nemad saavad ise turult omale vajalikud teenused kätte. (Neile oleks vaja hoopis maksulangetusi, et innustada nende tublidust, ja et nad saaksid veel paremini valida, milliseid teenuseid nad tarbida tahavad?). Viimasel ajal on hoopis mitu korda silma jäänud, kuidas reformierakondlased erameditsiini eest seisavad. Küll järjekorrata arsti juurde saamine, küll meditsiiniturismi edendamine. Ebasolidaarne suhtumine. Ja kui Pevkuri juttu edasi lugeda, siis järgmises lõigus ta räägib e-riigi plussidest, et kuidas erinevate digitaliseeritud registrite kaudu saab näha, kes need abivajajad on (Pevkur: “Vajaduspõhised sotsiaaltoetuste väljamaksed on võimalik siduda olemasolevate andmebaaside infoga”). Teiselt poolt vaadates, kas nendest registritest on võimalik näha ka, kui palju kahju alkohol ühiskonnas tekitab? Ja kahju nähes, kas peab ikka soodustama inimeste valikut ennast kahjustada? Või teha enesekahjustamise raskemaks muutmise kaudu ühiskonnale tervikuna teene? Sest see säästab raha ja siis on inimesed tervemad ja õnnelikumad?

Ja veel üks minulik tähelepanek: artiklis ei mainitud tervisekindlustuseta inimesi. Oleks tahtnud neid ka seal näha.

 

Hea artikkel eestlaste tervisest

Järjekordne üllatusmoment, et eri riikide seadused on erinevad

Vaatasin tagantjärele jõulueelset Daily Show’d. Räägiti Ohios päevakorras olnud heartbeat billist, mille järgi loote südamelöögi olemasolul ei tohiks enam aborti teha. Südamelöök peaks tulema 6. nädala paiku ehk siis ajal, mil on vägagi võimalik, et naine oma rasedusest veel ei tea. Kuberner Kasich pani eelnõule veto peale, ehk et Daily Show raporteeris, et Ohios võib endiselt kuni 20. rasedusnädalani aborti teha. Oot! 20? Üllatusin. Koolist oli mul millegipärast meeles number 12, Vikipeedia andmetel on Eestis abort lubatud 1o. nädala lõpuni (ehk sisuliselt 11). Koolis õppides jäi mulje, et pärast 12. nädalat on abort välistatud naise tervise tõttu (et on väga ohtlik ja tähtaja möödudes enam kindlasti teha ei tohi) ja ega ma selle peale hiljem eriti mõelnud ei ole. Lihtsalt üllatusin, kui erinevad võivad seadused olla, ja kui loomulikult süsteemi sees elavad inimesed neid võtta võivad. Et kui seadus ütleb ja koolis õpetatakse, et 10 või 11 või 12 või 20, et siis tavainimese jaoks nii ongi. Kuigi USA-s on see muidugi politiseeritum kui siin praeguseni on olnud. Et on pidevalt pro-life ja pro-choice piketid, ja et osariikides üritatakse läbi suruda heartbeat bille ja kliinikuid sulgeda ja lisanõudeid kehtestades aborditegemist raskendada, ja et abordiküsimus kerkib esile presidendivalimiste kampaaniate jooksul, ja et Ülemkohtu koosseisu muutudes on võimalik (aga loodetavasti väheusutav) ka totaalbänn. Ühest nähtud dokumentaalfilmist mäletan, et Hiinas on ka väga hilja (6.-7.-8. kuu?) sundkorras aborte läbi viidud, ehk siis beebisid sisuliselt tapetud (kui oli ühe lapse poliitika ajal näiteks kolmas rasedus). Viimane oli juba väga groteskne ja julm näide. Mäletan ka, et mingi filosoof on argumenteerinud, et juba sündinud puudega lapse puhul võib mõelda lapse mitte ellu jätmise peale. Provokatiivne (filosoof sai tapmisähvardusi). Postituse ajend oli siis järjekordne näide minu enda süsteemipimedusest. Et 20 tundus väga üllatav. Aga eks see jääb igaveseks vaieldavaks, et millal algab elu ja millise piirini (või kas üldse) rasedusi katkestada.

Järjekordne üllatusmoment, et eri riikide seadused on erinevad