Autoriõiguste kirju maailm

Robert Miles suri eelmisel nädalal vähki. Ei, ta ei olnud minu iidol. “Childreni” edu tõttu olen temast 20 aastat teadlik olnud ja olgem ausad, lool õnnestus tabada mingisugust 90ndate kvintessentsi. Et ta kuulub 90ndate olulisemate lugude hulka. Kohati juustustest omadustest olenemata paneb see kuulama, heldima ja kaasa elama. On kuidagi lihtne ja siiras.

Nägin Mixmagi üleskutset “Childrenit” hästi palju striimida ja alla laadida ja osta, et ta Milesi auks uuesti erinevates edetabelites esikohale tuua. Iseenesest ilus mõte.

Ja siis sattusin lehele Royalty Exchange, kus pakuti loo autoriõigusi oksjoni korras müügiks. Pakkumiste lõputähtaeg 30. detsember 2016, eelmise aasta tootlus $11 951, pakkumise alghind $60 000, lõpphind $70 000, võitja Stephen F. Ehk et Miles müüs autoriõigused enne surma maha (tõenäoliselt oli ta siis oma vähist juba teadlik?) ja kõik striimijad ja allalaadijad toodavad nüüd kasumit mitte Milesi perele (kes sai õiguste müügist korraga suurema summa kätte?), vaid investorile, kellel on õigus kõigile kasudele järgmise 70 aasta jooksul. Et kui ma ka praegusel hetkel striimin Spotify’s “Childrenit”, siis pere ei saa pennigi  (nad on “oma osa” juba kätte saanud) ja minu kuulamiselt tehtava mikroväljamakse saab investor. Nii see käib, sest selliselt need autoriõiguse seadused on kujunenud.

Minule kui sarivirisejale tunduvad need seadused kuidagi halvamaigulised. Robert Reich kirjutab, et aja jooksul on autoriõigust pidevalt pikendatud. Et algselt (USA riigi tekkimisel) olid autoritel eksklusiivsed õigused 14 aastat. 1831. aastal maksimaalselt 42 aastat. Fastforward mitmed pikendused 1976. aastasse, mil õigused olid autori eluaeg + 50 aastat ja korporatsioonide puhul 75 aastat. Alates 1998. aastast kehtib praegune seis ehk autori eluaeg + 70 aastat ja korproratsioonide puhul 95 aastat teose esimesest avaldamisest. Reich ennustab, et kuna mitmed olulised autoriõigused aeguvad 2023. aastal, siis korporatsioonid, kellele need õigused kuuluvad, teevad kõva lobitööd, et õigusi pikendada. Eriti Disney, kes/mis oli süüdi eelmises pikenemises (või kellele/millele tuleb olla tänulik eelmise pikenemise eest?). Reichi sõnul on tõenäoline, et õigused pikenevad veel. Aga: “The reorganization of the market will not spur more creativity from Walt Disney or brothers Gershwin, since they are no longer with us. It is doubtful the reorganization will even give added incentive to writers and artists now alive, who will have to be dead for seventy years, rather than fifty, before their works move into the public domain”.

Vildakas tundub see autoriõiguste oksjonitel müümine. Inimene/korporatsioon, kes pole loominguga kuidagi seotud, ostab õigused (investeerib) ja siis teenib mitte midagi tegemata pidevat kasu ja võimalik, et teeb seaduseandjate juures lobitööd, et oma investeeringut kaitsta. Looja jaoks on 70 aastat pärast tema surma hoomamatu suurus ju. Ei mõjuta tema loometegevust kuidagi. Autorite kaitsmine on kindlasti õige, aga kas praegune süsteem on õiglane?

Autoriõiguste kirju maailm

Palts ja asjade olemus

Tõnis Palts võttis sõna palgalõhe ja naiste tööle palkamise teemal. Ütles välja, et tema poolest pole võrdsemat ühiskonda oodata ja täitsa loogiline ja õige, et eelistatakse mehi.

“Tõlkides Mõisa Jürkat. Teil kandideerib perspektiivsele töökohale, mis nõuab teatud sisseelmise aega ja väljaõpet, kaks noort. Üks mees ja teine naine, siis te ju eelistate meest. Tal on raseduse tõttu töölt eemale jäämise tõenäosus oluliselt väiksem. Seega vastav uuesti kellegi väljaõpetmise kulu tegemise tõenäosus samuti väiksem. Või kui just naine ei küsi vähem palka. Naise ja mehe palga erinevus turumajanduses on loomulik ja kõrvaldamatu seni kuni mehed sünnitama ei hakka,” kirjutas Palts.

“Aga ettevõtja ei hakka mitte kunagi maksma õiglast palka. Ettevõtja maksab ikka õiget palka hinnates kõiki asjaolusid. Ma lihtsalt seletan asjade olemust. Skype personalijuht ütles erilise lolluse paar päeva tagasi. Nimelt ütles ta, et vanemapalk on kuritegu naiste vastu. Kuna naised pidid kaotama kolme aastaga suure osa oma tööjõu väärtusest. See kõlab umbes nii, et meie naistraktoristid peaksid tulema kohe järgmine päev tööle peale sünnitust, et nad ei kaotaks oma väärtust tööjõuna turul ja saaksid anda oma panuse sotsialistliku riigi ülesehitamisse,” kirjutas Palts.

Viimane lause on jälle sotsialismi demoniseerimine. Samas kas just mitte überkapitalistlikus USA-s ei ole nii, et naine 2 nädalat pärast sünnitust tagasi tööpostile läheb? Ja kas mitte USA-s ei ole nii, et vabariiklased tõttavad sedasama sotsialismi/kommunismi silti kleepima iga kord kui Bernie ja teised progressiivid nõuavad, et USA-sse võiks ka emapuhkuse tekitada (nagu mujal tsiviliseeritud maailmas). Ehk et iga kord kui midagi ei meeldi, saab hakata sildistama ja sotsialism on suurepärane negatiivsete konnotatsioonidega silt. Kohe tööle = sotsialism, puhkus = sotsialism.

Väljaütlemine: “ettevõtja ei hakka mitte kunagi maksma õiglast palka. Ettevõtja maksab ikka õiget palka hinnates kõiki asjaolusid” on lihtsalt kurb ja aus ja näitab, miks ühiskond on nii ebaõiglane. Sest eesotsas, otsustajate hulgas on palju Mõisa ja Paltsu sarnase mõtlemisega isekaid seksistlikke traditsionaliste, kes peavad suurt ebavõrdsust loomulikuks süsteemi osaks (“motiveerib pingutama” ja “vaesed vaesuses ise süüdi”) ja ei näe vajadust ühtsema, võrdsema ühiskonna järgi. Ja ei, see võrdsem ühiskond ei pea olema tingimata sotsialism, see võib täitsa vabalt olla ka praegusest ahnusepõhisest kapitalismist inimnäolisem ja kammitsetum kapitalismivariant. Aga minu poolest võib olla ka sotsialism USA demokraatlike sotsialistide mõttes, mis on väga erinev NL sotsialismist ja vist pigem sotsiaaldemokraatia. Et vabad mehed ja naised saaksid ennast arendada ja ühiskonda panustades oma unistuste poole pürgida ja inimeste vahelised lõhed ei oleks liiga suured.

Palts ja asjade olemus

Hea artikkel eestlaste tervisest

Taavi Tillmann kirjutas eelmisel nädalal Postimehes võimsa artikli riigi alkoholipoliitikast, rahvatervisest, nende vahelistest seostest ja uuest valitsusest. Lugema hakates ei oodanud artiklist midagi (pealkirja tõttu? “Taavi Tillmann: praeguse valitsuse tervishoiupoliitika teeb meist parimad haiguste ennetajad, aga arstiabi kättesaadavus langeb – pikk ja lohisev, tooni poolest ka süüdistav, pealkirja lõpus oleks nagu negatiivne raskus, mis pealkirja lugedes meelde jäeb. Pealkirja pannud mõni toimetaja? ), aga lugedes selgus, et väga hea artikkel on. Terav, loogiline, julge. Eesti kohta ja Postimehe kohta värskendavalt unapologetic, eriti kui arvestada, et kutsus üles suurendama riigi tegutsemist ja sekkumist, et rahvas oleks tervem, kainem ja elaks kauem. Respect ja kudos ja aplaus! Väga meeldis, kuidas pakiti lahti alkotootjate argumendid ja motiivid ja öeldi selgesõnaliselt, et alkotootjatel ei peaks seaduste tegemise juures mingit aktiivset suunavat kohta olema. Et kõige tähtsam on ikkagi terved inimesed. Et ümberjagamine on okei ja vajalik ja õige. Kahe käega nõus. Aitäh autorile!

Aga ühte asja tõlgendasin teisiti. Arstiabi rahastamisest kirjutades tsiteerib Tillmann Pevkurit:

Valitsus on lubanud lisaraha juurde leida ja ka opositsiooni sõnum viitab toetusele. Näiteks ütles Hanno Pevkur: «Aitama peame eelkõige neid, kes abi vajavad. Vaid nii tagame abivajajatele abi, mis neid ka tegelikult aitaks.» (EPL 13.12.2016). Mis sobiks selle eesmärgiga paremini kui aidata haigeid, keda riik saaks ravida?

Mulle tundub, et Tillmann võtab Pevkuri sõnasid natuke liiga optimistlikult ja heatahtlikult. Mina nii heatahtlikult ei võtaks. Mäletan, et mõned aastad tagasi, kui Pevkur oli sotsiaalminister, siis tundus ta nii pehme ja tore. Jäi mulje, et ta on kuidagi hoolivam kui tavareformierakondlane. Aga hiljutisi intervjuusid lugedes ta enam nii pehme ei tundu. Väljendub pehmelt, aga mõtted ei ole pehmed. Maailmavaade on täitsa tüüpilise reformierakondlase maailmavaade. Selle tsitaadi kontekst ei olnud arstiabi rahastamine, vaid üldise sotsiaalabi vajadusepõhiseks tegemine. Et need, kes suudavad ise hakkama saada, neile pole sotsiaaltoetusi ja abi vaja. Et abistada tuleks neid, kes ei saa ise hakkama. Ja teades Reformierakonda, siis abistada nii palju, et päris maha ei sureks, aga mitte liiga palju, sest muidu hakkab abistatavatel mugav ja harjuvad ära. Pevkuri lause oli suunatud universaalselt jagatava nn helikopteriraha vastu, mitte haigete ravimise poolt. Et neid, kellel abi vaja ei ole, ei pea aitama. Nemad saavad ise turult omale vajalikud teenused kätte. (Neile oleks vaja hoopis maksulangetusi, et innustada nende tublidust, ja et nad saaksid veel paremini valida, milliseid teenuseid nad tarbida tahavad?). Viimasel ajal on hoopis mitu korda silma jäänud, kuidas reformierakondlased erameditsiini eest seisavad. Küll järjekorrata arsti juurde saamine, küll meditsiiniturismi edendamine. Ebasolidaarne suhtumine. Ja kui Pevkuri juttu edasi lugeda, siis järgmises lõigus ta räägib e-riigi plussidest, et kuidas erinevate digitaliseeritud registrite kaudu saab näha, kes need abivajajad on (Pevkur: “Vajaduspõhised sotsiaaltoetuste väljamaksed on võimalik siduda olemasolevate andmebaaside infoga”). Teiselt poolt vaadates, kas nendest registritest on võimalik näha ka, kui palju kahju alkohol ühiskonnas tekitab? Ja kahju nähes, kas peab ikka soodustama inimeste valikut ennast kahjustada? Või teha enesekahjustamise raskemaks muutmise kaudu ühiskonnale tervikuna teene? Sest see säästab raha ja siis on inimesed tervemad ja õnnelikumad?

Ja veel üks minulik tähelepanek: artiklis ei mainitud tervisekindlustuseta inimesi. Oleks tahtnud neid ka seal näha.

 

Hea artikkel eestlaste tervisest

Järjekordne üllatusmoment, et eri riikide seadused on erinevad

Vaatasin tagantjärele jõulueelset Daily Show’d. Räägiti Ohios päevakorras olnud heartbeat billist, mille järgi loote südamelöögi olemasolul ei tohiks enam aborti teha. Südamelöök peaks tulema 6. nädala paiku ehk siis ajal, mil on vägagi võimalik, et naine oma rasedusest veel ei tea. Kuberner Kasich pani eelnõule veto peale, ehk et Daily Show raporteeris, et Ohios võib endiselt kuni 20. rasedusnädalani aborti teha. Oot! 20? Üllatusin. Koolist oli mul millegipärast meeles number 12, Vikipeedia andmetel on Eestis abort lubatud 1o. nädala lõpuni (ehk sisuliselt 11). Koolis õppides jäi mulje, et pärast 12. nädalat on abort välistatud naise tervise tõttu (et on väga ohtlik ja tähtaja möödudes enam kindlasti teha ei tohi) ja ega ma selle peale hiljem eriti mõelnud ei ole. Lihtsalt üllatusin, kui erinevad võivad seadused olla, ja kui loomulikult süsteemi sees elavad inimesed neid võtta võivad. Et kui seadus ütleb ja koolis õpetatakse, et 10 või 11 või 12 või 20, et siis tavainimese jaoks nii ongi. Kuigi USA-s on see muidugi politiseeritum kui siin praeguseni on olnud. Et on pidevalt pro-life ja pro-choice piketid, ja et osariikides üritatakse läbi suruda heartbeat bille ja kliinikuid sulgeda ja lisanõudeid kehtestades aborditegemist raskendada, ja et abordiküsimus kerkib esile presidendivalimiste kampaaniate jooksul, ja et Ülemkohtu koosseisu muutudes on võimalik (aga loodetavasti väheusutav) ka totaalbänn. Ühest nähtud dokumentaalfilmist mäletan, et Hiinas on ka väga hilja (6.-7.-8. kuu?) sundkorras aborte läbi viidud, ehk siis beebisid sisuliselt tapetud (kui oli ühe lapse poliitika ajal näiteks kolmas rasedus). Viimane oli juba väga groteskne ja julm näide. Mäletan ka, et mingi filosoof on argumenteerinud, et juba sündinud puudega lapse puhul võib mõelda lapse mitte ellu jätmise peale. Provokatiivne (filosoof sai tapmisähvardusi). Postituse ajend oli siis järjekordne näide minu enda süsteemipimedusest. Et 20 tundus väga üllatav. Aga eks see jääb igaveseks vaieldavaks, et millal algab elu ja millise piirini (või kas üldse) rasedusi katkestada.

Järjekordne üllatusmoment, et eri riikide seadused on erinevad

Tasuta keeleõpe on madalalt hinnatud kaup?

Jaak Madisson kirjutas Postimehes uuest valitsusest. Jõudis kirjutamisega integratsiooniküsimusteni. Kirjutas keeleõppest:

Peale õigusabi kakskeelseks muutmise on koalitsioonilepingus punkt, et riik hakkab kinni maksma kõigi Eesti kodakondsust taotlevate inimestele tasuta keelekursusi ning võimaldab neile keeleõppeks tasustatud õppepuhkust.

Eesmärk võib näida õilis, aga keeleõpe ja kodakondsuse saamine ei peaks olema nii madalalt hinnatud kaup. Eesti keele õppimine ei jää enamikul juhtudel raha, vaid tahtmise taha, ja ka kodakondsus pole midagi sellist, mille kallale peaks tasuta kaubaga ahvatlema. Eesti riigi huvides on kodanikud, kes püüdlevad kodakondsuse poole siirast soovist, mitte seepärast, et riik tegi kursused välja.

Kui kitsarinnaline saab inimene olla? Kas see ei peaks just eesmärk olema, et kõik Eestis elavad inimesed oskavad hästi eesti keelt? Kas see ei oleks nagu investeering inimestesse?

Kommentaarist kumab läbi mentaalsus, et inimene peab rabelema, ja et mingil juhul ei tohi teiste elu kergemaks teha. Nagu siiani on venekeelsete inimestega olnud. Et õppigu ise ja vaadaku ise, kuidas saavad. Ja kui ei saa, siis hea süüdistada. (Seda vanemate puhul. Nooremad saavad koolis õppida). Teatav annus riigi helduse vastasust ka. Või siis ei tohi riik olla helde etniliselt mitte-eestlaste vastu.

Minul on kahju, et Eestis pole varem tasuta keelekursusi olnud. Mäletan, et millalgi paar aastat tagasi oli Päevalehes artikkel, kus võrreldi keelekursuste hindasid eri riikides, ja Narvas olid kursused kallimad kui Berliinis. Ja Rootsis kõigile soovijaile tasuta. Artiklis rääkis keegi narvalanna, et kursused on tema jaoks liiga kallid ja seetõttu tema ei käi, ja Narvas polevat ka suuri praktikavõimalusi. Madisson süüdistaks teda, et ju siis ta ei taha piisavalt, on laisk.

Käies ise praegu keelekursustel, olen veendunud, et kursused kindlasti aitavad kaasa keele kiiremale ja efektiivsemale omandamisele. Kogenud õpetaja käe all õppides liigub inimene igal juhul kiiremini edasi kui ise omaette punnitades. Õpetaja juhib tähelepanu vigadele, parandab hääldust ja räägib kultuurist ja õppija saab harjutada ja küsida. Jah, ise võib ka vaadata ja lugeda ja äppe näppida, aga see ei ole sama. Võib 50 raamatut läbi lugeda, aga ikka suure aktsendiga rääkida, mida Madissoni sarnased siis ikkagi kritiseeriks. Ja Madisson võib-olla ei adu, kui raske on täiskasvanuna keelt õppida. Ei ole nii, et paar kuud oled riigis ja kuulad ja juba tuleb. (Kunagi 10 aastat tagasi olin naiivne ja uskusin, et keelekeskkonnas elades paari kuuga tuleb. Ja siis õppisin kogemusest, et ega see ikka nii ludinal ei lähe. Praegu on teine kogemus teise keelega ja keel tuleb pisitasa ja üldse mitte kiiresti). Julgen väita, et ikka mitu head aastat läheb enne kui soravus tuleb ja rääkida ja kirjutada oskad. Esmane vestlusoskus pooleteise aastaga, aga professionaalsed oskused võtavad ikka kauem aega. Inimesed on muidugi erinevad ka, kes õpib kiiremini, kes aeglasemalt. Tunnen üht Eesti naist, kes on siin 4 aastat elanud ja räägib kehvemini kui mina.

Aga Madisson tahab, et inimene siirast huvist Eesti keele vastu muudkui punnitaks ja punnitaks ise. Tõenäoliselt tahab ka, et ta ise ja kiiresti õpiks. Ja kui ei õpi, siis saab alati süüdistada stiilis ise 3 aastat elanud, aga ikka ei oska korralikult rääkida.

Ja miks keeleõpe peab olema kaup?

Tasuta keeleõpe on madalalt hinnatud kaup?

Kommentaarium tahab Trumpi

Eilses Päevalehes oli repliik Kus on Eesti Bernie Sanders. Minu arvates väga vajalik ja värskendav nupuke Eesti ajakirjanduses.

Tean, et kommentaare ei soovitata lugeda, ja öeldakse, et seal väga väike vähemus valab oma viha välja, aga vaatasin ikkagi. Kommentaarium ei taha mingit Berniet. Sotsiaalsest õiglusest pole sõnagi. Bernie mõtetesse pole süvenetud, ei teata, et Bernie seisab selle eest, et ka kirjutajatel enestel oleks parem elu. Suurema kindlustunde ja tavainimese võimaluste eest. Sotsialismi võrdsustatakse Nõukogude Liidu ja vägivallaga, seda halvustatakse ja kardetakse. Sotsialism = teiste kulul elamine. Ollakse hoopis rahvuslikult meelesatud ja kardetakse kooseluseadust ja immigratsiooni. See lõputu hirm, normatiivsus ja ebatolerantsus. Bernie asemel tahetakse Trumpi. Toon allpool välja mõned kommentaarid:

eesti-vajab-trumpieestile-trrumpeestile-trump

sanders-progressiivnesotsialiste-on-eestis-kull-ja-kull

Sellest ma ei saa jätkuvalt aru, kus need kommenteerijad kõiki neid Eesti vasakpoolseid ja sotsialiste näevad, keda “küll ja küll” on. Ma mõnesid tean, aga kuidas saab öelda, et “sanderseid on meil niigi kõik kohad täis”. Nõutuks teeb.

Kommentaarium tahab Trumpi