Tsitaadikogu

Teiste inimeste targad mõtted. Praegu läks esimene kirja, aga hiljem võib ju lisada. Niisama. Endale.

“The errors of a theory are rarely to be found in what it asserts explicitly; they hide in what it ignores or tacitly assumes” – Daniel Kahneman

“… there is not much point in paying super-managers $10m when $1m will do” – Thomas Piketty

Those at the top have learned how to suck out money from the rest in ways that the rest are hardly aware of—that is their true innovation” – Joseph Stiglitz

“There are two modes of invading private property; the first, by which the poor plunder the rich … sudden and violent; the second, by which the rich plunder the poor, slow and legal” – John Taylor

Human life wholly bound to the production of wealth, whether laboring to produce it or hovering over its accumulation, is small and unrealized” – Wendy Brown

Tsitaadikogu

Irooniline vabadus

Lugesin üht tsitaati, millel oli minu jaoks igasuguseid tähendusi edasi anda. Ei hakka tähendusi lahti seletama, aga kirjutan tsitaadi üles. Niisama. Endale.

“[…] had the freedom of living outside the system in which they lived; the freedom of not identifying themselves with the system; the freedom of looking at it, of being able to judge it, from outside. This non-involvement, this ironical distance, this involuntary detachness, may have been painful and dangerous, but it was also a rare and individual human privilege” (Hankiss 1990: 7, italics original qtd in Vogt 2005: 302).

 

Irooniline vabadus

Kas vaestel on mähkmeid vaja?

Sattusin rääkima ühe eduka 30ndates eluaastates eesti mehega. Programmeerija. Jutt läks sellele, et ta nägi Rootsis üleskutset koguda Ida-Euroopa riikidesse saatmiseks mähkmeid. Programmeerija jaoks oli tegu pseudoprobleemiga. Vähemalt Eestis polevat sellist abi vaja. Abivajajad saavat kindlasti abi kohalikest omavalitsustest. Ja pealegi… kas vaestel üldse on mähkmeid vaja? Marlimähkmetega saab ju ka hakkama… Tema vanemad tema puhul ju kasutasid marlimähkmeid ja täitsa elus on. Pluss veel see, et kaasaja ökoemmed ka kasutavad riidest mähkmeid, on keskkonnale parem.

Ehk siis null kaastunnet eesti vaeste vastu. Sest omavalitsused aitavad. Kui mähkmeid osta ei jaksa, siis suck it up, that’s life… Skandinaavia abistajad tegelevad mõttetute teemadega…

Keskkonna point on kohane. Olen ise ka mõelnud, et palju kasutatud mähkmeid kokku moodustavad mägede kaupa kasutatud mähkmeid (ökoemme mõtlemine?). Aga inimlik point kellegi valikuvabaduse piiratusest ja kaasaegsete mugavuste puudumisest ei ole Programmeerija jaoks oluline. Stress teadmisest, et oled liiga vaene, et oma lapsele mähkmeid osta. Kahju, et ma ei küsinud, et kas muude lastetarvikute (nt lastetoidu?) saatmine on õigustatud või mitte. (Teoreetiliselt saaks neid ka suure vajadusel korral kohalikust omavalitsusest?)

Kas vaestel on mähkmeid vaja?

Noore isa südamlik abipalve vs tervisekindlustuse teema

Mõni päev tagasi paluti FB-s lahkete inimeste abi üleskutsegafred martin

Ja lahked inimesed aitasid. Postimees avaldas loo “Noore isa südamlik abipave läks eestlastele hinge“, üleskutset jagati üle 3600 korra ja isa leidis sobiva toa, tuli tööpakkumine. Kommentaare kogunes ka. Inimesed soovisid vanematele jõudu ja lootsid beebile parimat. Sai üksteisele vahelduseks virtuaalselt õla peale patsutada, et tõsise häda korral eestlased ikka aitavad, toetavad ja panevad tähele.

Aga mis minule silma jäi, oli mure, mida inimesele põhjustab haigekassa kindlustuse puudumine. Kommentaarid tõestasid elavalt eestlaste süsteemipimedust. Mitte kusagil ei näinud ma kommentaari, mis ütleks, et süsteem võiks teistsugune olla või tekkinud olukorrale teistmoodi reageerida.

Süsteemi sees elav eestlane teab, et haigekassa kindlustusega on kaetud õppurid, vanurid, töötavad inimesed ja töötukassas arvel olevad inimesed. Teatud (suhteliselt kopsakat) summat makstes saab kindlustuse ka töötamata osta. Et on mingid kindlustamata inimesed, teatakse ka, aga kui endal on kindlustus olemas, nende nähtamatute inimeste peale palju ei mõelda. Ainult et suur hulk nähtamatuid inimesi kokku moodustavadki suure hulga nähtamatuid inimesi. Mõni aasta tagasi oli kindlustamata inimesi Eestis 60 000 ringis. Kuuskümmend tuhat. Statistika on kindlasti netist leitav, aga hetkel ei viitsi otsida. Ei usu, et seal oluline vähenemine oleks toimunud.

Olen ka ise pool aastat tervisekindlustuseta isik olnud. Kõrvaarsti juures käimine läks maksma 320 krooni, kindlustusega oleks olnud 50 eeku. Olin siis veel noor ja terviseteemadele suurt ei mõelnud. Sellest hoolimata on meeles pidevalt kusagil ajusopis kibelenud ebameeldiv ebakindluse tunne. Et kui midagi juhtub, pole kindlustust. Õnneks mingit pauku ei olnud. Eesti süsteemi jaoks peaks see ebakindlus toimima motivatsiooni – (või siis sunni) – mehhanismina. Et inimene läheb tööle ja saab siis kindlustuse. Et ei oleks süsteemist väljas, ei logeleks niisama, ei töötaks mustalt.

Eesti süsteemiga harjunud inimene ei mõtle, et saab ka teistmoodi. Eesti süsteem on loomulik ja tavaline, tuleb kohaneda olemasoleva süsteemiga, pidada kinni nõudmistest. Ka õigustus, et kui mina pean kindlustuse eest maksma, miks siis osadele niisama anda, võib süsteemisiseselt loogiline tunduda. Igaüks ikka enda eest.

Ma ei ela enam Eestis. Uues koduriigis on kõigil residentidel automaatselt tervisekindlustus olemas. Esimest korda kuulsin sellisest asjast paar aastat tagasi ühe tuttava sakslannaga rääkides. Ei tahtnud teda uskuda. Tuleb välja, et Saksamaa ei olegi ainuke riik, kus asjad nii on korraldatud. Lääne-Euroopas leidub ka teisi 100% kindlustusega riike. Enne Eestist ära kolimist tundus see  harjumatu ja ulmelisena. Pidin mitu korda üle küsima, et kas sain õigesti aru. Kuidas on võimalik? Aga on.

Mäletan, et kui pidin uuest riigist Euroopa haigekassakaardi taotlemiseks võtma Eesti haigekassast tõendi, et mul ei ole enam Eestis kindlustust, oli haigekassa töötaja hästi üllatunud, et kuidas saab olla kindlustatud, kui tööl mitte käia. Teenindaja oli Eesti süsteemis täiel määral sees. Universaalne kindlustatus on ulme. Liigne lahkus. Liiga kallis.

Ei taha nüüd Eesti vastu ka liiga ülekohtune olla. Granted, mõne suuremal jaol erakindlustusega riigiga võrreldes on Eestis asjad väga hästi korraldatud ja Eesti elanikel veab, et üldjuhul saavad mõistliku hinna eest arsti juurde. Ka tervisekindlustuseta inimeste eest pidavat kohalik omavalitsus häda korral suuremad summad välja käima.

Aga see uus maailm, kus ma nüüd elan… Ma väga hindan seda turvatunnet, mida ma siin tunnen, ja mida ma Eestis ei tundnud, ja millest ma Eestis olles mõeldagi ei osanud. Ei olnud Eestis teadlik turvalisusest, sest olin Eesti süsteemis sees.

Ja nii ongi, et mõnes teises kohas ei ole suurel hulgal haigekassa jaoks nähtamatuid inimesi nagu Eestis, sest kõik on automaatselt kindlustatud. Inimlik süsteem, mis lubab sul kohe arsti juurde minna kui tervises on mingi viga, mitte nagu Eesti süsteem, kus tuhanded kindlustamata inimesed peavad meditsiini eest maksma kindlustuse omajale nähtamatut kallist hinda ehk siis tavaeestlaste sissetulekutaset arvestades kohati ka ulmehinda. Nagu see Noor Isa, kes pidanuks haiglale peretoa eest maksma 90 euri päev. Hotelli tasemel hinda. Sest sellised on haigla hinnakirjad. Kõik peab kulutõhus olema. Ja nii peab inimene abipalvega sotsiaalvõrgustike poole pöörduma, sest oma rahakott ei luba teenuse eest tasuda. Ja  inimesed aitavad konkreetse juhtumi lahendamise juures ja ei mõtle kõigi nende tuhandete teiste tervisekindlustuseta isikute peale, kes ka poes või tänaval vastu tulevad ja kelle hulgast mõni vabalt arsti juurde minekut edasi lükkab, sest see on nii kallis. Või noh alati saab teda ka süüdistada, et mine tööle noh, saad kindlustuse ja arsti juurde. Et kindlustuseta olek on su oma süü ja su oma valik. Mõttemall, mis mulle tundub Eestis suht levinud olema. Sest inimesed on kas paadunud parempoolsed või siis neutraliseeritud kommunisminostalgia argumendiga (sest kõik nõukaaegne on paha-paha; ise olen liiga noor, et nõukaaegset süsteemi mäletada, nii et nostalgias ei saa süüdistada), või siis (minuvanused) praeguses süsteemis sees ja ei mõtle, et asju võib korraldada ka teistmoodi. Et perepalatis saaks igaüks vajaduse korral igal juhul elada, ilma et see üle jõu käiks.

 

 

 

 

 

 

 

 

Noore isa südamlik abipalve vs tervisekindlustuse teema