Noore isa südamlik abipalve vs tervisekindlustuse teema

Mõni päev tagasi paluti FB-s lahkete inimeste abi üleskutsegafred martin

Ja lahked inimesed aitasid. Postimees avaldas loo “Noore isa südamlik abipave läks eestlastele hinge“, üleskutset jagati üle 3600 korra ja isa leidis sobiva toa, tuli tööpakkumine. Kommentaare kogunes ka. Inimesed soovisid vanematele jõudu ja lootsid beebile parimat. Sai üksteisele vahelduseks virtuaalselt õla peale patsutada, et tõsise häda korral eestlased ikka aitavad, toetavad ja panevad tähele.

Aga mis minule silma jäi, oli mure, mida inimesele põhjustab haigekassa kindlustuse puudumine. Kommentaarid tõestasid elavalt eestlaste süsteemipimedust. Mitte kusagil ei näinud ma kommentaari, mis ütleks, et süsteem võiks teistsugune olla või tekkinud olukorrale teistmoodi reageerida.

Süsteemi sees elav eestlane teab, et haigekassa kindlustusega on kaetud õppurid, vanurid, töötavad inimesed ja töötukassas arvel olevad inimesed. Teatud (suhteliselt kopsakat) summat makstes saab kindlustuse ka töötamata osta. Et on mingid kindlustamata inimesed, teatakse ka, aga kui endal on kindlustus olemas, nende nähtamatute inimeste peale palju ei mõelda. Ainult et suur hulk nähtamatuid inimesi kokku moodustavadki suure hulga nähtamatuid inimesi. Mõni aasta tagasi oli kindlustamata inimesi Eestis 60 000 ringis. Kuuskümmend tuhat. Statistika on kindlasti netist leitav, aga hetkel ei viitsi otsida. Ei usu, et seal oluline vähenemine oleks toimunud.

Olen ka ise pool aastat tervisekindlustuseta isik olnud. Kõrvaarsti juures käimine läks maksma 320 krooni, kindlustusega oleks olnud 50 eeku. Olin siis veel noor ja terviseteemadele suurt ei mõelnud. Sellest hoolimata on meeles pidevalt kusagil ajusopis kibelenud ebameeldiv ebakindluse tunne. Et kui midagi juhtub, pole kindlustust. Õnneks mingit pauku ei olnud. Eesti süsteemi jaoks peaks see ebakindlus toimima motivatsiooni – (või siis sunni) – mehhanismina. Et inimene läheb tööle ja saab siis kindlustuse. Et ei oleks süsteemist väljas, ei logeleks niisama, ei töötaks mustalt.

Eesti süsteemiga harjunud inimene ei mõtle, et saab ka teistmoodi. Eesti süsteem on loomulik ja tavaline, tuleb kohaneda olemasoleva süsteemiga, pidada kinni nõudmistest. Ka õigustus, et kui mina pean kindlustuse eest maksma, miks siis osadele niisama anda, võib süsteemisiseselt loogiline tunduda. Igaüks ikka enda eest.

Ma ei ela enam Eestis. Uues koduriigis on kõigil residentidel automaatselt tervisekindlustus olemas. Esimest korda kuulsin sellisest asjast paar aastat tagasi ühe tuttava sakslannaga rääkides. Ei tahtnud teda uskuda. Tuleb välja, et Saksamaa ei olegi ainuke riik, kus asjad nii on korraldatud. Lääne-Euroopas leidub ka teisi 100% kindlustusega riike. Enne Eestist ära kolimist tundus see  harjumatu ja ulmelisena. Pidin mitu korda üle küsima, et kas sain õigesti aru. Kuidas on võimalik? Aga on.

Mäletan, et kui pidin uuest riigist Euroopa haigekassakaardi taotlemiseks võtma Eesti haigekassast tõendi, et mul ei ole enam Eestis kindlustust, oli haigekassa töötaja hästi üllatunud, et kuidas saab olla kindlustatud, kui tööl mitte käia. Teenindaja oli Eesti süsteemis täiel määral sees. Universaalne kindlustatus on ulme. Liigne lahkus. Liiga kallis.

Ei taha nüüd Eesti vastu ka liiga ülekohtune olla. Granted, mõne suuremal jaol erakindlustusega riigiga võrreldes on Eestis asjad väga hästi korraldatud ja Eesti elanikel veab, et üldjuhul saavad mõistliku hinna eest arsti juurde. Ka tervisekindlustuseta inimeste eest pidavat kohalik omavalitsus häda korral suuremad summad välja käima.

Aga see uus maailm, kus ma nüüd elan… Ma väga hindan seda turvatunnet, mida ma siin tunnen, ja mida ma Eestis ei tundnud, ja millest ma Eestis olles mõeldagi ei osanud. Ei olnud Eestis teadlik turvalisusest, sest olin Eesti süsteemis sees.

Ja nii ongi, et mõnes teises kohas ei ole suurel hulgal haigekassa jaoks nähtamatuid inimesi nagu Eestis, sest kõik on automaatselt kindlustatud. Inimlik süsteem, mis lubab sul kohe arsti juurde minna kui tervises on mingi viga, mitte nagu Eesti süsteem, kus tuhanded kindlustamata inimesed peavad meditsiini eest maksma kindlustuse omajale nähtamatut kallist hinda ehk siis tavaeestlaste sissetulekutaset arvestades kohati ka ulmehinda. Nagu see Noor Isa, kes pidanuks haiglale peretoa eest maksma 90 euri päev. Hotelli tasemel hinda. Sest sellised on haigla hinnakirjad. Kõik peab kulutõhus olema. Ja nii peab inimene abipalvega sotsiaalvõrgustike poole pöörduma, sest oma rahakott ei luba teenuse eest tasuda. Ja  inimesed aitavad konkreetse juhtumi lahendamise juures ja ei mõtle kõigi nende tuhandete teiste tervisekindlustuseta isikute peale, kes ka poes või tänaval vastu tulevad ja kelle hulgast mõni vabalt arsti juurde minekut edasi lükkab, sest see on nii kallis. Või noh alati saab teda ka süüdistada, et mine tööle noh, saad kindlustuse ja arsti juurde. Et kindlustuseta olek on su oma süü ja su oma valik. Mõttemall, mis mulle tundub Eestis suht levinud olema. Sest inimesed on kas paadunud parempoolsed või siis neutraliseeritud kommunisminostalgia argumendiga (sest kõik nõukaaegne on paha-paha; ise olen liiga noor, et nõukaaegset süsteemi mäletada, nii et nostalgias ei saa süüdistada), või siis (minuvanused) praeguses süsteemis sees ja ei mõtle, et asju võib korraldada ka teistmoodi. Et perepalatis saaks igaüks vajaduse korral igal juhul elada, ilma et see üle jõu käiks.

 

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements
Noore isa südamlik abipalve vs tervisekindlustuse teema

One thought on “Noore isa südamlik abipalve vs tervisekindlustuse teema

  1. Sama juhtumit tuletati meelde aasta hiljem selles loos: http://perejalaps.delfi.ee/joulud/liigutavad-sunnituslood-nad-teevad-koik-ise-ara-kohe-naha-et-baltikumist-tulnud?id=76733546

    “Kui küsida Helenalt, kuidas ta võrdleb oma lapsega intensiivravis viibimise kogemust sellega, mida on näinud-kuulnud oma sõprade ja tuttavate käest, muutub naine kurvaks, natuke isegi pahaseks. „Ka minu Eesti sõbrannal sündis enneaegne laps. Sõbranna sai küll lapsega haiglas olla, aga tema mees mitte. Minu jaoks on see täiesti müstiline. Kuidas on see võimalik?” imestas ta. „Last sünnitades ei tulnud ma kordagi selle peale, et peaksin üksinda haiglas olema. Loomulikult on Rait mul ka kõrval! See tundus nii loomulik.”

    Helena rääkis, et on sotsiaalmeedia vahendusel märganud ka väga markantseid juhtumeid. Näiteks otsis Saaremaalt pärit pereisa Mustamäel üürikorterit, et saaks koos naisega Tallinnas lapse juures haiglas olla.

    „Kui üürida korter, tekivad ju kohe suured lisakulud. Maksad üürikorteri eest, maksad selle kodu eest, mis sul Eesti teises otsas on. Kui pead ka töölt eemal olema ega saa palka… Ja mis saab siis, kui laps on ravil mitte kolm nädalat nagu meil, vaid näiteks kolm kuud?” oli Helena olemasoleva süsteemi peale pahane, lisades, et Norras on kõik väga lihtsalt ja inimest esikohale seades ära korraldatud. Lisaks võimalusele pidevalt lapsega koos olla, maksis riik isale kinni ka töötasu selle aja eest, mille ta lapsega haiglas veedab.

    Ühe haigla võimuses pole küll ära korraldada kogu riiklikku tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi, kuid Lääne-Tallinna Keskhaigla naistekliinik ehk Pelgulinna sünnitusmaja on siiski astunud julge sammu edasi perekesksema arstiabi suunas.”

    Tore näha, et artiklis kasutatakse sõna “süsteem”. Sama, mille peale mina mõtlen.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s