Järjekordne üllatusmoment, et eri riikide seadused on erinevad

Vaatasin tagantjärele jõulueelset Daily Show’d. Räägiti Ohios päevakorras olnud heartbeat billist, mille järgi loote südamelöögi olemasolul ei tohiks enam aborti teha. Südamelöök peaks tulema 6. nädala paiku ehk siis ajal, mil on vägagi võimalik, et naine oma rasedusest veel ei tea. Kuberner Kasich pani eelnõule veto peale, ehk et Daily Show raporteeris, et Ohios võib endiselt kuni 20. rasedusnädalani aborti teha. Oot! 20? Üllatusin. Koolist oli mul millegipärast meeles number 12, Vikipeedia andmetel on Eestis abort lubatud 1o. nädala lõpuni (ehk sisuliselt 11). Koolis õppides jäi mulje, et pärast 12. nädalat on abort välistatud naise tervise tõttu (et on väga ohtlik ja tähtaja möödudes enam kindlasti teha ei tohi) ja ega ma selle peale hiljem eriti mõelnud ei ole. Lihtsalt üllatusin, kui erinevad võivad seadused olla, ja kui loomulikult süsteemi sees elavad inimesed neid võtta võivad. Et kui seadus ütleb ja koolis õpetatakse, et 10 või 11 või 12 või 20, et siis tavainimese jaoks nii ongi. Kuigi USA-s on see muidugi politiseeritum kui siin praeguseni on olnud. Et on pidevalt pro-life ja pro-choice piketid, ja et osariikides üritatakse läbi suruda heartbeat bille ja kliinikuid sulgeda ja lisanõudeid kehtestades aborditegemist raskendada, ja et abordiküsimus kerkib esile presidendivalimiste kampaaniate jooksul, ja et Ülemkohtu koosseisu muutudes on võimalik (aga loodetavasti väheusutav) ka totaalbänn. Ühest nähtud dokumentaalfilmist mäletan, et Hiinas on ka väga hilja (6.-7.-8. kuu?) sundkorras aborte läbi viidud, ehk siis beebisid sisuliselt tapetud (kui oli ühe lapse poliitika ajal näiteks kolmas rasedus). Viimane oli juba väga groteskne ja julm näide. Mäletan ka, et mingi filosoof on argumenteerinud, et juba sündinud puudega lapse puhul võib mõelda lapse mitte ellu jätmise peale. Provokatiivne (filosoof sai tapmisähvardusi). Postituse ajend oli siis järjekordne näide minu enda süsteemipimedusest. Et 20 tundus väga üllatav. Aga eks see jääb igaveseks vaieldavaks, et millal algab elu ja millise piirini (või kas üldse) rasedusi katkestada.

Advertisements
Järjekordne üllatusmoment, et eri riikide seadused on erinevad

Tasuta keeleõpe on madalalt hinnatud kaup?

Jaak Madisson kirjutas Postimehes uuest valitsusest. Jõudis kirjutamisega integratsiooniküsimusteni. Kirjutas keeleõppest:

Peale õigusabi kakskeelseks muutmise on koalitsioonilepingus punkt, et riik hakkab kinni maksma kõigi Eesti kodakondsust taotlevate inimestele tasuta keelekursusi ning võimaldab neile keeleõppeks tasustatud õppepuhkust.

Eesmärk võib näida õilis, aga keeleõpe ja kodakondsuse saamine ei peaks olema nii madalalt hinnatud kaup. Eesti keele õppimine ei jää enamikul juhtudel raha, vaid tahtmise taha, ja ka kodakondsus pole midagi sellist, mille kallale peaks tasuta kaubaga ahvatlema. Eesti riigi huvides on kodanikud, kes püüdlevad kodakondsuse poole siirast soovist, mitte seepärast, et riik tegi kursused välja.

Kui kitsarinnaline saab inimene olla? Kas see ei peaks just eesmärk olema, et kõik Eestis elavad inimesed oskavad hästi eesti keelt? Kas see ei oleks nagu investeering inimestesse?

Kommentaarist kumab läbi mentaalsus, et inimene peab rabelema, ja et mingil juhul ei tohi teiste elu kergemaks teha. Nagu siiani on venekeelsete inimestega olnud. Et õppigu ise ja vaadaku ise, kuidas saavad. Ja kui ei saa, siis hea süüdistada. (Seda vanemate puhul. Nooremad saavad koolis õppida). Teatav annus riigi helduse vastasust ka. Või siis ei tohi riik olla helde etniliselt mitte-eestlaste vastu.

Minul on kahju, et Eestis pole varem tasuta keelekursusi olnud. Mäletan, et millalgi paar aastat tagasi oli Päevalehes artikkel, kus võrreldi keelekursuste hindasid eri riikides, ja Narvas olid kursused kallimad kui Berliinis. Ja Rootsis kõigile soovijaile tasuta. Artiklis rääkis keegi narvalanna, et kursused on tema jaoks liiga kallid ja seetõttu tema ei käi, ja Narvas polevat ka suuri praktikavõimalusi. Madisson süüdistaks teda, et ju siis ta ei taha piisavalt, on laisk.

Käies ise praegu keelekursustel, olen veendunud, et kursused kindlasti aitavad kaasa keele kiiremale ja efektiivsemale omandamisele. Kogenud õpetaja käe all õppides liigub inimene igal juhul kiiremini edasi kui ise omaette punnitades. Õpetaja juhib tähelepanu vigadele, parandab hääldust ja räägib kultuurist ja õppija saab harjutada ja küsida. Jah, ise võib ka vaadata ja lugeda ja äppe näppida, aga see ei ole sama. Võib 50 raamatut läbi lugeda, aga ikka suure aktsendiga rääkida, mida Madissoni sarnased siis ikkagi kritiseeriks. Ja Madisson võib-olla ei adu, kui raske on täiskasvanuna keelt õppida. Ei ole nii, et paar kuud oled riigis ja kuulad ja juba tuleb. (Kunagi 10 aastat tagasi olin naiivne ja uskusin, et keelekeskkonnas elades paari kuuga tuleb. Ja siis õppisin kogemusest, et ega see ikka nii ludinal ei lähe. Praegu on teine kogemus teise keelega ja keel tuleb pisitasa ja üldse mitte kiiresti). Julgen väita, et ikka mitu head aastat läheb enne kui soravus tuleb ja rääkida ja kirjutada oskad. Esmane vestlusoskus pooleteise aastaga, aga professionaalsed oskused võtavad ikka kauem aega. Inimesed on muidugi erinevad ka, kes õpib kiiremini, kes aeglasemalt. Tunnen üht Eesti naist, kes on siin 4 aastat elanud ja räägib kehvemini kui mina.

Aga Madisson tahab, et inimene siirast huvist Eesti keele vastu muudkui punnitaks ja punnitaks ise. Tõenäoliselt tahab ka, et ta ise ja kiiresti õpiks. Ja kui ei õpi, siis saab alati süüdistada stiilis ise 3 aastat elanud, aga ikka ei oska korralikult rääkida.

Ja miks keeleõpe peab olema kaup?

Tasuta keeleõpe on madalalt hinnatud kaup?