Tasuta keeleõpe on madalalt hinnatud kaup?

Jaak Madisson kirjutas Postimehes uuest valitsusest. Jõudis kirjutamisega integratsiooniküsimusteni. Kirjutas keeleõppest:

Peale õigusabi kakskeelseks muutmise on koalitsioonilepingus punkt, et riik hakkab kinni maksma kõigi Eesti kodakondsust taotlevate inimestele tasuta keelekursusi ning võimaldab neile keeleõppeks tasustatud õppepuhkust.

Eesmärk võib näida õilis, aga keeleõpe ja kodakondsuse saamine ei peaks olema nii madalalt hinnatud kaup. Eesti keele õppimine ei jää enamikul juhtudel raha, vaid tahtmise taha, ja ka kodakondsus pole midagi sellist, mille kallale peaks tasuta kaubaga ahvatlema. Eesti riigi huvides on kodanikud, kes püüdlevad kodakondsuse poole siirast soovist, mitte seepärast, et riik tegi kursused välja.

Kui kitsarinnaline saab inimene olla? Kas see ei peaks just eesmärk olema, et kõik Eestis elavad inimesed oskavad hästi eesti keelt? Kas see ei oleks nagu investeering inimestesse?

Kommentaarist kumab läbi mentaalsus, et inimene peab rabelema, ja et mingil juhul ei tohi teiste elu kergemaks teha. Nagu siiani on venekeelsete inimestega olnud. Et õppigu ise ja vaadaku ise, kuidas saavad. Ja kui ei saa, siis hea süüdistada. (Seda vanemate puhul. Nooremad saavad koolis õppida). Teatav annus riigi helduse vastasust ka. Või siis ei tohi riik olla helde etniliselt mitte-eestlaste vastu.

Minul on kahju, et Eestis pole varem tasuta keelekursusi olnud. Mäletan, et millalgi paar aastat tagasi oli Päevalehes artikkel, kus võrreldi keelekursuste hindasid eri riikides, ja Narvas olid kursused kallimad kui Berliinis. Ja Rootsis kõigile soovijaile tasuta. Artiklis rääkis keegi narvalanna, et kursused on tema jaoks liiga kallid ja seetõttu tema ei käi, ja Narvas polevat ka suuri praktikavõimalusi. Madisson süüdistaks teda, et ju siis ta ei taha piisavalt, on laisk.

Käies ise praegu keelekursustel, olen veendunud, et kursused kindlasti aitavad kaasa keele kiiremale ja efektiivsemale omandamisele. Kogenud õpetaja käe all õppides liigub inimene igal juhul kiiremini edasi kui ise omaette punnitades. Õpetaja juhib tähelepanu vigadele, parandab hääldust ja räägib kultuurist ja õppija saab harjutada ja küsida. Jah, ise võib ka vaadata ja lugeda ja äppe näppida, aga see ei ole sama. Võib 50 raamatut läbi lugeda, aga ikka suure aktsendiga rääkida, mida Madissoni sarnased siis ikkagi kritiseeriks. Ja Madisson võib-olla ei adu, kui raske on täiskasvanuna keelt õppida. Ei ole nii, et paar kuud oled riigis ja kuulad ja juba tuleb. (Kunagi 10 aastat tagasi olin naiivne ja uskusin, et keelekeskkonnas elades paari kuuga tuleb. Ja siis õppisin kogemusest, et ega see ikka nii ludinal ei lähe. Praegu on teine kogemus teise keelega ja keel tuleb pisitasa ja üldse mitte kiiresti). Julgen väita, et ikka mitu head aastat läheb enne kui soravus tuleb ja rääkida ja kirjutada oskad. Esmane vestlusoskus pooleteise aastaga, aga professionaalsed oskused võtavad ikka kauem aega. Inimesed on muidugi erinevad ka, kes õpib kiiremini, kes aeglasemalt. Tunnen üht Eesti naist, kes on siin 4 aastat elanud ja räägib kehvemini kui mina.

Aga Madisson tahab, et inimene siirast huvist Eesti keele vastu muudkui punnitaks ja punnitaks ise. Tõenäoliselt tahab ka, et ta ise ja kiiresti õpiks. Ja kui ei õpi, siis saab alati süüdistada stiilis ise 3 aastat elanud, aga ikka ei oska korralikult rääkida.

Ja miks keeleõpe peab olema kaup?

Advertisements
Tasuta keeleõpe on madalalt hinnatud kaup?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s