Kommentaarium tahab Trumpi

Eilses Päevalehes oli repliik Kus on Eesti Bernie Sanders. Minu arvates väga vajalik ja värskendav nupuke Eesti ajakirjanduses.

Tean, et kommentaare ei soovitata lugeda, ja öeldakse, et seal väga väike vähemus valab oma viha välja, aga vaatasin ikkagi. Kommentaarium ei taha mingit Berniet. Sotsiaalsest õiglusest pole sõnagi. Bernie mõtetesse pole süvenetud, ei teata, et Bernie seisab selle eest, et ka kirjutajatel enestel oleks parem elu. Suurema kindlustunde ja tavainimese võimaluste eest. Sotsialismi võrdsustatakse Nõukogude Liidu ja vägivallaga, seda halvustatakse ja kardetakse. Sotsialism = teiste kulul elamine. Ollakse hoopis rahvuslikult meelesatud ja kardetakse kooseluseadust ja immigratsiooni. See lõputu hirm, normatiivsus ja ebatolerantsus. Bernie asemel tahetakse Trumpi. Toon allpool välja mõned kommentaarid:

eesti-vajab-trumpieestile-trrumpeestile-trump

sanders-progressiivnesotsialiste-on-eestis-kull-ja-kull

Sellest ma ei saa jätkuvalt aru, kus need kommenteerijad kõiki neid Eesti vasakpoolseid ja sotsialiste näevad, keda “küll ja küll” on. Ma mõnesid tean, aga kuidas saab öelda, et “sanderseid on meil niigi kõik kohad täis”. Nõutuks teeb.

Kommentaarium tahab Trumpi

Kibe kommentaar

Postimehes oli artikkel USA valimistest ja FBs oli artikli alla kirjutatud kibe kommentaar:

inimesel-on-depressioon

Kommentaari autor elab Põlvamaal. Tundub, et tal on seal raske elu, ja antud kommentaar on tema jaoks võimalus oma valu ja viha välja elada. Kommentaaris on mitmeid õigekirjavigasid, ehk et inimese haridus on tõenäoliselt kasin. Näen, et inimene on mitmes mõttes haavatav – naine, elu ääremaal, puudulik õigekiri (või teoretiseerin üle?). Loen kommentaarist välja, et tema jaoks on Eesti riik julm ja elu on nagu piinakambris. Äkki ta vajab abi? Tundub, et tal on depressioon. Piinakambris elamine ei ole kerge.

Surnuaia pilt vastuseks kommentaarile “minge sinna, kus parem on! Head teed!”, on kõnekas. Inimese jaoks on väljapääs õudsast tegelikkusest surm. Väga sünge ja depressiivne lähenemine. “Abivalmis”, õigekirja oskav, aga passiivagressiivne soovitaja ei mõtle, et kuigi piirid on avatud, ei ole Eestist minemakolimine kõigi jaoks mõeldav. Et lahkumine nõuab ressursse, julgust, kontakte, võimet organiseerida omale uues kohas mingi töökoht ja eluase. Kui inimesel pole haridust (ja tõenäoliselt ka raha), ja tal on depressioon, siis vaevalt ta seda kõike suudab.

On tal juurdepääs psühholoogile? Eestis kipuvad abi vajavad inimesed oma muredega pahatihti üksi jääma. Kogu vastutus hakkamasaamise eest pannakse inimese enda peale ja kui ei saa hakkama, siis too bad. Seda suhtumist tundub esindavat ka kommenteerijaga dialoogi astuja, kes heidab ette kommenteerija suutmatust omandada “elementaarset kirjaoskust” ja tema vähest initsiatiivi ise parema elu poole püüelda (väga depressiivne omadus ju).

Miks see inimene kirjutada ei oska? Võibolla on ta düsleksik? Või katkes haridustee millegi tõttu? Mõlemal juhul vajaks ta ühiskonna toetust. Aga Eestis on nõrgemate toetamine lapsekingades ja juhuslik. Et kes kus kui palju abi ja toetust saab. Võibolla olen ülekohtune, aga tundub, et riiklik abisüsteem on puudulik ja entusiaste ei jätku igale poole. Samas usun ja loodan, et vaikselt läheb olukord Eestis paremaks. Ainult et see vaikne paranemine ei aita antud kommenteerijat tema hädas. Ja kahjuks on tõenäoline, et Eestis on palju üksi jäetud, vaeseid, kibestunud, õnnetuid inimesi, kes eduriigi kuvandi varju jäävad. Nähtamatud kannatajad. Viljakas pinnas demagoogidele. Kas tuleb praeguse trickle down loogika idealiseerimise asemele millalgi progressiivne vaade ühiskonna koostoimimisele? Või tuleb überrahvuslus? Viimase puhul ma ka ei tea, mida see lihtsa inimese murede lahendamise nimel ette võtaks.

 

 

Kibe kommentaar

Käisin kuulamas diskussiooni USA valimistest

… ja kirjutasin sellest pärast meilis ühele asja vastu huvi tundnud inimesele. Kopipeistin siia ka.

“Tänane arutelu oli suuresti lihtsalt arutelu valimiste teemal, mõningate feministlike nüanssidega. Publikus olid suuresti naised ja esinejad olid kõik naised. Organiseerijad olid  Sotsiaaldemokraatide naisteühendus. Midagi Eesti Kadri laadset? Sotsnaistel oli eelarves raha üle jäänud ja siis nad otsustasid, et saadavad nädalaks mõned liikmed USA-sse Clintoni võidule kaasa elama. Olid käinud ka uksele koputamas ja inimestega rääkimas USA-s. Ja Trumpi rally‘t vaatamas. Räägiti, et Clintonil pidi olema suur võidupidu ette valmistatud, et laest pidi langema klaasikildude laadset konfettit (diskussiooni nimi oli tõlkes “Ei mingit klaaslae purustamist/purunemist – feministlik valmimiste analüüs”). Kostüümivaliku sümboolikast räägiti ka (võidupeoks ettevalmistatud valge (?) kosüüm ei läinud käiku, kaotuse tunnistamise kõne ajal kandis musta ja lillat kostüümi, lilla pidi tähendama punase ja sinise segunemist). Suurt muret tunti abordiõiguse üle, et naised ei saa ise oma keha üle otsustada. Räägiti, et naistele valetatakse, et abort tekitab rinnavähki ja et abort tähendab, et hiljem lapsi ei saa. Räägiti lugu ühe tuttavast, kes oli rasedana valinud kolme haigla vahel, kus ennast arvele võtta ja oli lihtsalt ühe neist võtnud. Kui valikust pärast sõpradele rääkis, siis need ütlesid, et selles haiglas tehakse kõik, et laps elus hoida ja ema tervis on sünnitamise protsessi juures lapse kõrval teisejärguline. Räägiti ülemkohtust ja Pence’ist. Räägiti, et oli täielik üllatus, et naised ei tulnud Clintoni taha. Samas oli Clintonil olnud palju paremini organiseeritud kampaania ja suuremamahulisem vabatahtlike võrgustik kui Trumpil ja paljud Clintoni vabatahtlikud olid just valged naised. Oletati, et hääletamise juures oli seksistlikkust, et ei tahetud naist riiki juhtima. Räägiti, et valimist võib vaadata kui järjekordset näidet, et naine peab palju tööd tegema, vigu ei andestata, peab väga kompetentne olema, ja ikkagi tuleb mees ja võtab koha ära, isegi kui tal pole nii palju kogemusi nagu naisel. Meenutati Albrighti tsitaati “there’s a special place in hell for women who don’t help each other“, mis mulle ei meeldinud, sest Albrighti tsitaat oli suunatud Sandersi toetajate vastu. Kui on hea meeskandidaat, siis minu arust ei pea hääletama naise poolt, kuna ta on naine (Kui Eestis kohalikel valimistel minu valimisringkonna ülemised nimed olid mulle täiesti tundmatud, siis võtsin küll endale sümpaatse erakonna kõige kõrgema naise, oli vene nimega). Sama kõneleja, kes hea sõnaga Albrighti tsiteeris, oli ka väga populismi vastane (ehk siis establishmendi poolt). Ütles, et populistid lubavad quick fixe, samas kui juurdunud poliitilised erakonnad teevad oma tänamatut igapäevast rasket tööd. Ei teinud vahet Trumpi ja Sandersi populismil, pidas mõlemat negatiivseks. Kuigi ütles, et Trumpi rally‘l käies avaldas talle muljet see, kuidas Trump rahva üles küttis, rahvas tundeid tekitas (vaatasin ka ise valimistele eelnenud nädalal Trumpi rally otseülekannet Facebookis ja mulle hakkas tunduma, et äkki võidabki ära. Rahvas elas väga kaasa. Kuigi minu ülejäänud FB uudistevoog oli seisukohal, et Trump mingil juhul ei võida). Räägiti, et enda kampaaniatele mõeldes tuleks Trumpilt õppida võimet rahvas tundeid tekitada (mulle tuli Mouffe meelde, kes rääkis positiivsest populismist ja et poliitika peab südamesse minema ja kirge tekitama). Mõeldes Marine Le Peni peale öeldi, et Prantsusmaal just ei tuleks naist toetada, et osad naised on misgüünsed. Räägiti, et Clinton oleks pidanud rohkem kampaaniat tegema nendes kolmes rust belt osariigis, mille tulemuse tõttu ta sisuliselt valimised kaotas. Et mingi osariigis oli vahe 30 000 häält. Etteheitvalt räägiti nendest, kes hääletasid Steini poolt või rikkusid sedeli. Kuulsin esimest korda terminit lunch pail democrats (kellega Clinton siis piisavalt tööd ei teinud). Räägiti, et electoral college on imelik süsteem. Räägiti, et valijad tahtsid vahetust (change) ja Clinton oli selle jaoks liiga süsteemisisene poliitik. Räägiti vandenõuteooriatest. Võibolla sain valesti aru, aga öeldi, et Hillary läbi jaloo kõige kõrgem toetusprotsent oli Lewinsky skandaali ajal. Räägiti, kuidas Billi skandaalid tulid Hillary’t kummitama ja mõeldi, et kui Trumpi vastas oleks olnud meeskandidaat, et kas siis selle naise võimalikud kõrvalsuhted ja skandaalid oleksid ka sama olulised olnud (minu jaoks oli see mõttekäik imelik, võibolla sain valesti aru).”

Käisin kuulamas diskussiooni USA valimistest

Vabaduse hind

what-should-money-buy

Rootslase nali haakus Sandeli raamatuga “What Money Can’t Buy: The Moral Limits of Markets”. Nalja sisu samas näitab ajavaimu – asjad, mis varem ei olnud turul, on nüüd turul. Inimesed pärast mõningast ebamugavust karastuvad ja harjuvad mõttega, et seda ja toda saab raha eest osta. Ja õigustavad, et turg paneb asjad paika. Või siis on vaidlus, kus osadele on kõige turule toomine vastukarva ja teised õigustavad.

Õnneks on tegu naljaga, “I didn’t really think it through. It felt like a fun thing for my friends on Facebook: the feeling there was so gloomy I thought I could maybe take the problem on from another angle, with a lot of irony, and invite people to laugh a bit instead,” Hallén told The Local.

“Nah, the price is more of a reassurance that it can’t happen. An immense amount of money. At the same time I also tried to put a price on the ‘dream of freedom’ that we have in life here in Sweden.”

Vabaduse hind

Trump võitis: reaktsioone

Valik oleks pidanud olema Bernie ja Trumpi vahel:

berrrn

bern

clinton

(Viimase tviidi kustutas Jones hiljem ära; selgitas, et kiiruga kirjutatud ja mitte kõige paremini sõnastatud)

Mõned valimistulemused:

  • Progress on seiskunud                progress-on-seiskunud
  • Inimesed tahavad Kanadasse emigreeruda

desperate

  • Suur löök keskkonnale (Kusagilt lugesin, et Trumpil on muuseas finantshuvid Dakota Access pipeline’is. Teiseltpoolt kõigile meeldida tahtev ja wishy-washy Hillary on oma vaateid mitmetes punktides muutnud. Kuidas tema pro-business olek oleks mõjunud?) extinct
  • Kuidas sai selline predator presidendiks saada (feministid ei ole rahul)still-presidentcosmo-am-failed-wn

Elu läheb edasi, business as usual. Poliitikud tervitavad Trumpi:

life-goes-on-business-as-usual

Filosoofilisi mõtteid esile kutsuv postitus. Kuidas paremini üheskoos ühiskonnas elada? Kui demokraatia tulemusel sünnib ebaõiglus, siis mis saab edasi? (Ja jälle… Oleks Clinton võitnud, oleksid Trumpi pooldajad rahulolematud. Bernie puhul oleks die-hard parempoolsed ja enamus miljonäre õnnetud, kuigi Bernie ise oleks tahtnud minule õiglusena näiva õigluse nimel tööd teha)

kurb

Üleskutse tulevikuks: koostöö neoliberalismi seljatamiseks

nk-on-trump

Trump võitis: reaktsioone

Trump võitis

Minu infomull ei näinud seda ette. Eelmine nädal rääkis Elisabeth Walentin, et Clinton kindlasti võidab. Eile Robert Reich pakatas lootusest. FB infovoost jooksis küll läbi, et Clinton on ka kahtlane, ja et vasakpoolsed ja progressiivid ei pruugi teda toetada, aga pigem kutsuti üles tema poolt hääletama, et vältida Trumpi võitu. Pühapäeval nähtud dokumentaalfilm selgitas natuke, et miks Hillary paljudele ameeriklastele vastuvõetamatu on, aga ega ka Trump vastuvõetavam ei tundunud. Paljude jaoks oli valik kahe ebameeldiva kandidaadi vahel, hääletati, et üks pool ei võidaks. Kolmandale parteile protestihääle andmine on valimissüsteemi tõttu mõttetu ja 2000. aastal osutus ka kontraproduktiivseks (Nader).

Hommikul oli esimene uudis, et Trump on võitnud. Üllatus. Skrollisin telefonis FB uudisvoogu allapoole ja lugesin pafiks löödud, murelike, pahaste inimeste kommentaare. Samasugune üllatus nagu Brexit paar kuud tagasi. Nii ei pidanud minema ju? Meelde tuli, et kui 16 aastat tagasi Gore Bushile kaotas ja mind poliitika veel ei huvitanud, siis klassiõde nuttis ajaloo tunni ajal suuri soolaseid pisaraid ja oli täitsa endast väljas. Peagi nägin ka FB-s pilte ja videosid nutvatest Clintoni toetajatest. Valimisstuudiosse oli kutsutud mustanahaline ameeriklanna, kes otse-eetris rääkis, et tal on raske uskuda, et Trump on president. Tema põskedel voolasid pisarad ja hääl oli nutune. Ameeriklanna ütles, et Trump on avalikult välja öelnud, et vihkab teda, vihkab moslemeid, vihkab latiinosid ja mitmeid teisi ühiskonnagruppe. Teiselt poolt võidukõnes rääkis Trump Ameerika ja ameeriklaste ühendamisest. Eks ta nautis oma võitu ja rahustas neid paljusid ameeriklasi, kellele tema võit ei meeldinud. Tahtis presidential olla. Oleks Clinton võitnud, oleks Trump midagi muud rääkinud.

Vasakpoolsete ja progressiivsete vaadetega inimeste jaoks jääb kriipima, et Trump kandideeris Clintoni ja mitte Sandersi vastu. Praegu olen näinud mitut pealkirja, et kui oleks olnud Bernie vs Trump, oleks Bernie võitnud. Ise arvan ka nii. See valimine oli establishment vs anti-establishment ja anti-establishment võitis. Kui DNC poleks Clintoni pukki upitamiseks Berniele kaikaid kodarasse visanud, oleks võinud teistmoodi minna. Inimesed oleks saanud hääletada lootuse ja decency poolt, Bernie oleks olnud suurepärane inimene kanaliseerima majanduslikku pitsitust ja ebakindlust tundvate inimeste muret, ängistust ja viha. Inimesed on neoliberaalsest globaliseerumisest väsinud ja tahavad midagi muud. Kahjuks seekord tähendas ‘midagi muud’ valimine demagoogi valimist. Kui Bernie oleks saanud Trumpiga debatte pidada ja laual/laval oleks olnud kaks anti-establishment alternatiivi (decency vs bigotry), siis võibolla oleks tulemus olnud midagi muud? Inimesed oleks näinud, et ei pea kartma Bernie stiilis demokraatlikku sotsialismi (sotsiaaldemokraatiat), et erinevalt Trumpist seisaks Bernie ka päriselt tavaliste tööinimeste huvide eest.

Donald Trump küll lubab umbmääraselt palju töökohti luua (umbes et I’m gonna be the greatest jobs-president ever ja it’s gonna be so great), aga tema strateegia oleks klassikaline trickle down ehk et tehkem miljardärid rikkamaks. Valus oli vaadata üht tema kampaaniakõnet, kus ta rääkis, et viib sisse suured maksulangetused, ja kuulda publikust heakskiitvaid entusiastlikke huilgeid. Inimesed ei taju, et lisaks väikestele summadele, mida nemad isiklikult säästavad, säästetakse rikkamates kihtides hoomamatuid miljoneid ja miljoneid. Ja maksulangetus tähendab muidugi ka, et valitsusele jääb toimimiseks ja toimetamiseks vähem raha ja kannatavad needsamad programmid, mida tavainimesed kasutavad.

Õudne on mõelda Trumpi presidendiks oleku potentsiaalselt pikaajalistele mõjudele Ülemkohtu kontekstis. Vabariiklased venitasid presidendivalimisteni, et Obama ei saaks Scalia asemele kohtunikku määrata. Nüüd jääb Trumpi hooleks määrata ametisse vähemalt 1 kohtunik, aga tõenäoliselt veelgi rohkem. Konservatiivsete vaadetega kohtunik, inimene, kes võib olla näiteks abordi ja geiabielude vastu (Pence VP-na on ka hirmutav). Reich rääkis eilses videos, et Clinton võidab ja Clintoni hooleks jääb määrata ametisse Ülemkohtu kohtunikud, kes lükkaksid ümber raha mõju poliitikas (Citizens United), aga nüüd on see kõik pie in the sky.

Kuhu edasi? Juba vaadatakse murelikult Prantsusmaa liginevate valimiste poole (Le Pen?) ja rahvahääletuste ootamatud tulemused (Brexit, Kolumbia, Trump) annavad muretsemiseks põhjust. Kujutan juba ette kutseid vasakpoolseid organiseeruma ja mobiliseeruma, aga ma ei näe kusagilt suurt üksmeelelainet tulemas, mis oleks võinud Berniega tulla. Ennustan, et Reich kutsub järgmises videos üles tegema koostööd, et leida 2020 valimisteks vääriline progressiivne kandidaat, kelle taga oleks ka suur rahvaliikumine. Kas tuleb millalgi võimule progressiivne anti-establishment (kellega ei lähe nagu Kreeka Syriza’ga)? Loodab nii. Aga nüüd tuleb 4 aastat ootamatuid uudiseid ja hämmingut ja nukrust ja facepalm hetki.

Oleksin ma õnnelikum kui võitja oleks olnud neocon neolib Hillary? Valik oligi kahe halva vahel, siis oleks siin teine hala.

Trump võitis

Michael Moore rääkis Eestist

FB-s jagati Youtube’i klippi Hillary Clinton in Estonia, kus Michael Moore kiitis Eesti tervishoidu. Positiivse üllatusena tuli, et Eesti on sünnitajate jaoks maailma kõige turvalisem riik. Kudos, eesti arstid! Igati hea ja tore asi, mida esile tõsta ja mille poolest eeskuju olla. Küll aga häiris Moore’i üldistamine, et Eesti on selletõttu hea näide universaalse tervisekindlustuse plussidest. Jah, kõik sünnitajad on kindlustusega kaetud (ja saavad seeläbi vajalikku abi), aga  fakt on ka, et siiani on Eestis kümneid tuhandeid tervisekindlustuseta inimesi (kirjutasin sellest jaanuaris). Eestist veel universaalsem kindlustus on näiteks Rootsis või Saksamaal, kus abi tagatakse kõigile püsielanikele. Seetõttu kujutan ette ka olukorda, kus mõne kroonilise haigusega eestlasel, kes on aastaid välismaal elanud ja seal abi saanud, on raske tagasi Eestisse kolida, kuna vähemalt esialgu pole tal tervisekindlustust (võibolla pole ka töökohta ootamas), küll aga on potentsiaalselt suured ravimiarved (näiteks 600 euri kuus; ravimifirmade küünilisus ja ahnus on piiritu) ja vajadus arstiabi järele. Nojah, Rootsist või Saksamaalt Eestisse kolides saaks esialgu tõenäoliselt säästudega hakkama, aga tülikas ikkagi. Jah, tõusevad hääled, et kes ei panusta ja ei ole panustanud (ja ei hakka panustama) ei saa abi oodata. See kõik on abi vajavate inimeste keeruliste elusituatsioonide eiramine. Kahju, et inimeste tervis on suur äri ja numbritega kalkuleerimine.

Ja muidugi on Eestis tervisekindlustus paremini organiseeritud kui USA-s. Igal juhul!

Michael Moore rääkis Eestist