Autoriõiguste kirju maailm

Robert Miles suri eelmisel nädalal vähki. Ei, ta ei olnud minu iidol. “Childreni” edu tõttu olen temast 20 aastat teadlik olnud ja olgem ausad, lool õnnestus tabada mingisugust 90ndate kvintessentsi. Et ta kuulub 90ndate olulisemate lugude hulka. Kohati juustustest omadustest olenemata paneb see kuulama, heldima ja kaasa elama. On kuidagi lihtne ja siiras.

Nägin Mixmagi üleskutset “Childrenit” hästi palju striimida ja alla laadida ja osta, et ta Milesi auks uuesti erinevates edetabelites esikohale tuua. Iseenesest ilus mõte.

Ja siis sattusin lehele Royalty Exchange, kus pakuti loo autoriõigusi oksjoni korras müügiks. Pakkumiste lõputähtaeg 30. detsember 2016, eelmise aasta tootlus $11 951, pakkumise alghind $60 000, lõpphind $70 000, võitja Stephen F. Ehk et Miles müüs autoriõigused enne surma maha (tõenäoliselt oli ta siis oma vähist juba teadlik?) ja kõik striimijad ja allalaadijad toodavad nüüd kasumit mitte Milesi perele (kes sai õiguste müügist korraga suurema summa kätte?), vaid investorile, kellel on õigus kõigile kasudele järgmise 70 aasta jooksul. Et kui ma ka praegusel hetkel striimin Spotify’s “Childrenit”, siis pere ei saa pennigi  (nad on “oma osa” juba kätte saanud) ja minu kuulamiselt tehtava mikroväljamakse saab investor. Nii see käib, sest selliselt need autoriõiguse seadused on kujunenud.

Minule kui sarivirisejale tunduvad need seadused kuidagi halvamaigulised. Robert Reich kirjutab, et aja jooksul on autoriõigust pidevalt pikendatud. Et algselt (USA riigi tekkimisel) olid autoritel eksklusiivsed õigused 14 aastat. 1831. aastal maksimaalselt 42 aastat. Fastforward mitmed pikendused 1976. aastasse, mil õigused olid autori eluaeg + 50 aastat ja korporatsioonide puhul 75 aastat. Alates 1998. aastast kehtib praegune seis ehk autori eluaeg + 70 aastat ja korproratsioonide puhul 95 aastat teose esimesest avaldamisest. Reich ennustab, et kuna mitmed olulised autoriõigused aeguvad 2023. aastal, siis korporatsioonid, kellele need õigused kuuluvad, teevad kõva lobitööd, et õigusi pikendada. Eriti Disney, kes/mis oli süüdi eelmises pikenemises (või kellele/millele tuleb olla tänulik eelmise pikenemise eest?). Reichi sõnul on tõenäoline, et õigused pikenevad veel. Aga: “The reorganization of the market will not spur more creativity from Walt Disney or brothers Gershwin, since they are no longer with us. It is doubtful the reorganization will even give added incentive to writers and artists now alive, who will have to be dead for seventy years, rather than fifty, before their works move into the public domain”.

Vildakas tundub see autoriõiguste oksjonitel müümine. Inimene/korporatsioon, kes pole loominguga kuidagi seotud, ostab õigused (investeerib) ja siis teenib mitte midagi tegemata pidevat kasu ja võimalik, et teeb seaduseandjate juures lobitööd, et oma investeeringut kaitsta. Looja jaoks on 70 aastat pärast tema surma hoomamatu suurus ju. Ei mõjuta tema loometegevust kuidagi. Autorite kaitsmine on kindlasti õige, aga kas praegune süsteem on õiglane?

Advertisements
Autoriõiguste kirju maailm