Autoriõiguste kirju maailm

Robert Miles suri eelmisel nädalal vähki. Ei, ta ei olnud minu iidol. “Childreni” edu tõttu olen temast 20 aastat teadlik olnud ja olgem ausad, lool õnnestus tabada mingisugust 90ndate kvintessentsi. Et ta kuulub 90ndate olulisemate lugude hulka. Kohati juustustest omadustest olenemata paneb see kuulama, heldima ja kaasa elama. On kuidagi lihtne ja siiras.

Nägin Mixmagi üleskutset “Childrenit” hästi palju striimida ja alla laadida ja osta, et ta Milesi auks uuesti erinevates edetabelites esikohale tuua. Iseenesest ilus mõte.

Ja siis sattusin lehele Royalty Exchange, kus pakuti loo autoriõigusi oksjoni korras müügiks. Pakkumiste lõputähtaeg 30. detsember 2016, eelmise aasta tootlus $11 951, pakkumise alghind $60 000, lõpphind $70 000, võitja Stephen F. Ehk et Miles müüs autoriõigused enne surma maha (tõenäoliselt oli ta siis oma vähist juba teadlik?) ja kõik striimijad ja allalaadijad toodavad nüüd kasumit mitte Milesi perele (kes sai õiguste müügist korraga suurema summa kätte?), vaid investorile, kellel on õigus kõigile kasudele järgmise 70 aasta jooksul. Et kui ma ka praegusel hetkel striimin Spotify’s “Childrenit”, siis pere ei saa pennigi  (nad on “oma osa” juba kätte saanud) ja minu kuulamiselt tehtava mikroväljamakse saab investor. Nii see käib, sest selliselt need autoriõiguse seadused on kujunenud.

Minule kui sarivirisejale tunduvad need seadused kuidagi halvamaigulised. Robert Reich kirjutab, et aja jooksul on autoriõigust pidevalt pikendatud. Et algselt (USA riigi tekkimisel) olid autoritel eksklusiivsed õigused 14 aastat. 1831. aastal maksimaalselt 42 aastat. Fastforward mitmed pikendused 1976. aastasse, mil õigused olid autori eluaeg + 50 aastat ja korporatsioonide puhul 75 aastat. Alates 1998. aastast kehtib praegune seis ehk autori eluaeg + 70 aastat ja korproratsioonide puhul 95 aastat teose esimesest avaldamisest. Reich ennustab, et kuna mitmed olulised autoriõigused aeguvad 2023. aastal, siis korporatsioonid, kellele need õigused kuuluvad, teevad kõva lobitööd, et õigusi pikendada. Eriti Disney, kes/mis oli süüdi eelmises pikenemises (või kellele/millele tuleb olla tänulik eelmise pikenemise eest?). Reichi sõnul on tõenäoline, et õigused pikenevad veel. Aga: “The reorganization of the market will not spur more creativity from Walt Disney or brothers Gershwin, since they are no longer with us. It is doubtful the reorganization will even give added incentive to writers and artists now alive, who will have to be dead for seventy years, rather than fifty, before their works move into the public domain”.

Vildakas tundub see autoriõiguste oksjonitel müümine. Inimene/korporatsioon, kes pole loominguga kuidagi seotud, ostab õigused (investeerib) ja siis teenib mitte midagi tegemata pidevat kasu ja võimalik, et teeb seaduseandjate juures lobitööd, et oma investeeringut kaitsta. Looja jaoks on 70 aastat pärast tema surma hoomamatu suurus ju. Ei mõjuta tema loometegevust kuidagi. Autorite kaitsmine on kindlasti õige, aga kas praegune süsteem on õiglane?

Advertisements
Autoriõiguste kirju maailm

Palts ja asjade olemus

Tõnis Palts võttis sõna palgalõhe ja naiste tööle palkamise teemal. Ütles välja, et tema poolest pole võrdsemat ühiskonda oodata ja täitsa loogiline ja õige, et eelistatakse mehi.

“Tõlkides Mõisa Jürkat. Teil kandideerib perspektiivsele töökohale, mis nõuab teatud sisseelmise aega ja väljaõpet, kaks noort. Üks mees ja teine naine, siis te ju eelistate meest. Tal on raseduse tõttu töölt eemale jäämise tõenäosus oluliselt väiksem. Seega vastav uuesti kellegi väljaõpetmise kulu tegemise tõenäosus samuti väiksem. Või kui just naine ei küsi vähem palka. Naise ja mehe palga erinevus turumajanduses on loomulik ja kõrvaldamatu seni kuni mehed sünnitama ei hakka,” kirjutas Palts.

“Aga ettevõtja ei hakka mitte kunagi maksma õiglast palka. Ettevõtja maksab ikka õiget palka hinnates kõiki asjaolusid. Ma lihtsalt seletan asjade olemust. Skype personalijuht ütles erilise lolluse paar päeva tagasi. Nimelt ütles ta, et vanemapalk on kuritegu naiste vastu. Kuna naised pidid kaotama kolme aastaga suure osa oma tööjõu väärtusest. See kõlab umbes nii, et meie naistraktoristid peaksid tulema kohe järgmine päev tööle peale sünnitust, et nad ei kaotaks oma väärtust tööjõuna turul ja saaksid anda oma panuse sotsialistliku riigi ülesehitamisse,” kirjutas Palts.

Viimane lause on jälle sotsialismi demoniseerimine. Samas kas just mitte überkapitalistlikus USA-s ei ole nii, et naine 2 nädalat pärast sünnitust tagasi tööpostile läheb? Ja kas mitte USA-s ei ole nii, et vabariiklased tõttavad sedasama sotsialismi/kommunismi silti kleepima iga kord kui Bernie ja teised progressiivid nõuavad, et USA-sse võiks ka emapuhkuse tekitada (nagu mujal tsiviliseeritud maailmas). Ehk et iga kord kui midagi ei meeldi, saab hakata sildistama ja sotsialism on suurepärane negatiivsete konnotatsioonidega silt. Kohe tööle = sotsialism, puhkus = sotsialism.

Väljaütlemine: “ettevõtja ei hakka mitte kunagi maksma õiglast palka. Ettevõtja maksab ikka õiget palka hinnates kõiki asjaolusid” on lihtsalt kurb ja aus ja näitab, miks ühiskond on nii ebaõiglane. Sest eesotsas, otsustajate hulgas on palju Mõisa ja Paltsu sarnase mõtlemisega isekaid seksistlikke traditsionaliste, kes peavad suurt ebavõrdsust loomulikuks süsteemi osaks (“motiveerib pingutama” ja “vaesed vaesuses ise süüdi”) ja ei näe vajadust ühtsema, võrdsema ühiskonna järgi. Ja ei, see võrdsem ühiskond ei pea olema tingimata sotsialism, see võib täitsa vabalt olla ka praegusest ahnusepõhisest kapitalismist inimnäolisem ja kammitsetum kapitalismivariant. Aga minu poolest võib olla ka sotsialism USA demokraatlike sotsialistide mõttes, mis on väga erinev NL sotsialismist ja vist pigem sotsiaaldemokraatia. Et vabad mehed ja naised saaksid ennast arendada ja ühiskonda panustades oma unistuste poole pürgida ja inimeste vahelised lõhed ei oleks liiga suured.

Palts ja asjade olemus

Järjekordne üllatusmoment, et eri riikide seadused on erinevad

Vaatasin tagantjärele jõulueelset Daily Show’d. Räägiti Ohios päevakorras olnud heartbeat billist, mille järgi loote südamelöögi olemasolul ei tohiks enam aborti teha. Südamelöök peaks tulema 6. nädala paiku ehk siis ajal, mil on vägagi võimalik, et naine oma rasedusest veel ei tea. Kuberner Kasich pani eelnõule veto peale, ehk et Daily Show raporteeris, et Ohios võib endiselt kuni 20. rasedusnädalani aborti teha. Oot! 20? Üllatusin. Koolist oli mul millegipärast meeles number 12, Vikipeedia andmetel on Eestis abort lubatud 1o. nädala lõpuni (ehk sisuliselt 11). Koolis õppides jäi mulje, et pärast 12. nädalat on abort välistatud naise tervise tõttu (et on väga ohtlik ja tähtaja möödudes enam kindlasti teha ei tohi) ja ega ma selle peale hiljem eriti mõelnud ei ole. Lihtsalt üllatusin, kui erinevad võivad seadused olla, ja kui loomulikult süsteemi sees elavad inimesed neid võtta võivad. Et kui seadus ütleb ja koolis õpetatakse, et 10 või 11 või 12 või 20, et siis tavainimese jaoks nii ongi. Kuigi USA-s on see muidugi politiseeritum kui siin praeguseni on olnud. Et on pidevalt pro-life ja pro-choice piketid, ja et osariikides üritatakse läbi suruda heartbeat bille ja kliinikuid sulgeda ja lisanõudeid kehtestades aborditegemist raskendada, ja et abordiküsimus kerkib esile presidendivalimiste kampaaniate jooksul, ja et Ülemkohtu koosseisu muutudes on võimalik (aga loodetavasti väheusutav) ka totaalbänn. Ühest nähtud dokumentaalfilmist mäletan, et Hiinas on ka väga hilja (6.-7.-8. kuu?) sundkorras aborte läbi viidud, ehk siis beebisid sisuliselt tapetud (kui oli ühe lapse poliitika ajal näiteks kolmas rasedus). Viimane oli juba väga groteskne ja julm näide. Mäletan ka, et mingi filosoof on argumenteerinud, et juba sündinud puudega lapse puhul võib mõelda lapse mitte ellu jätmise peale. Provokatiivne (filosoof sai tapmisähvardusi). Postituse ajend oli siis järjekordne näide minu enda süsteemipimedusest. Et 20 tundus väga üllatav. Aga eks see jääb igaveseks vaieldavaks, et millal algab elu ja millise piirini (või kas üldse) rasedusi katkestada.

Järjekordne üllatusmoment, et eri riikide seadused on erinevad

Tasuta keeleõpe on madalalt hinnatud kaup?

Jaak Madisson kirjutas Postimehes uuest valitsusest. Jõudis kirjutamisega integratsiooniküsimusteni. Kirjutas keeleõppest:

Peale õigusabi kakskeelseks muutmise on koalitsioonilepingus punkt, et riik hakkab kinni maksma kõigi Eesti kodakondsust taotlevate inimestele tasuta keelekursusi ning võimaldab neile keeleõppeks tasustatud õppepuhkust.

Eesmärk võib näida õilis, aga keeleõpe ja kodakondsuse saamine ei peaks olema nii madalalt hinnatud kaup. Eesti keele õppimine ei jää enamikul juhtudel raha, vaid tahtmise taha, ja ka kodakondsus pole midagi sellist, mille kallale peaks tasuta kaubaga ahvatlema. Eesti riigi huvides on kodanikud, kes püüdlevad kodakondsuse poole siirast soovist, mitte seepärast, et riik tegi kursused välja.

Kui kitsarinnaline saab inimene olla? Kas see ei peaks just eesmärk olema, et kõik Eestis elavad inimesed oskavad hästi eesti keelt? Kas see ei oleks nagu investeering inimestesse?

Kommentaarist kumab läbi mentaalsus, et inimene peab rabelema, ja et mingil juhul ei tohi teiste elu kergemaks teha. Nagu siiani on venekeelsete inimestega olnud. Et õppigu ise ja vaadaku ise, kuidas saavad. Ja kui ei saa, siis hea süüdistada. (Seda vanemate puhul. Nooremad saavad koolis õppida). Teatav annus riigi helduse vastasust ka. Või siis ei tohi riik olla helde etniliselt mitte-eestlaste vastu.

Minul on kahju, et Eestis pole varem tasuta keelekursusi olnud. Mäletan, et millalgi paar aastat tagasi oli Päevalehes artikkel, kus võrreldi keelekursuste hindasid eri riikides, ja Narvas olid kursused kallimad kui Berliinis. Ja Rootsis kõigile soovijaile tasuta. Artiklis rääkis keegi narvalanna, et kursused on tema jaoks liiga kallid ja seetõttu tema ei käi, ja Narvas polevat ka suuri praktikavõimalusi. Madisson süüdistaks teda, et ju siis ta ei taha piisavalt, on laisk.

Käies ise praegu keelekursustel, olen veendunud, et kursused kindlasti aitavad kaasa keele kiiremale ja efektiivsemale omandamisele. Kogenud õpetaja käe all õppides liigub inimene igal juhul kiiremini edasi kui ise omaette punnitades. Õpetaja juhib tähelepanu vigadele, parandab hääldust ja räägib kultuurist ja õppija saab harjutada ja küsida. Jah, ise võib ka vaadata ja lugeda ja äppe näppida, aga see ei ole sama. Võib 50 raamatut läbi lugeda, aga ikka suure aktsendiga rääkida, mida Madissoni sarnased siis ikkagi kritiseeriks. Ja Madisson võib-olla ei adu, kui raske on täiskasvanuna keelt õppida. Ei ole nii, et paar kuud oled riigis ja kuulad ja juba tuleb. (Kunagi 10 aastat tagasi olin naiivne ja uskusin, et keelekeskkonnas elades paari kuuga tuleb. Ja siis õppisin kogemusest, et ega see ikka nii ludinal ei lähe. Praegu on teine kogemus teise keelega ja keel tuleb pisitasa ja üldse mitte kiiresti). Julgen väita, et ikka mitu head aastat läheb enne kui soravus tuleb ja rääkida ja kirjutada oskad. Esmane vestlusoskus pooleteise aastaga, aga professionaalsed oskused võtavad ikka kauem aega. Inimesed on muidugi erinevad ka, kes õpib kiiremini, kes aeglasemalt. Tunnen üht Eesti naist, kes on siin 4 aastat elanud ja räägib kehvemini kui mina.

Aga Madisson tahab, et inimene siirast huvist Eesti keele vastu muudkui punnitaks ja punnitaks ise. Tõenäoliselt tahab ka, et ta ise ja kiiresti õpiks. Ja kui ei õpi, siis saab alati süüdistada stiilis ise 3 aastat elanud, aga ikka ei oska korralikult rääkida.

Ja miks keeleõpe peab olema kaup?

Tasuta keeleõpe on madalalt hinnatud kaup?

Irooniline vabadus

Lugesin üht tsitaati, millel oli minu jaoks igasuguseid tähendusi edasi anda. Ei hakka tähendusi lahti seletama, aga kirjutan tsitaadi üles. Niisama. Endale.

“[…] had the freedom of living outside the system in which they lived; the freedom of not identifying themselves with the system; the freedom of looking at it, of being able to judge it, from outside. This non-involvement, this ironical distance, this involuntary detachness, may have been painful and dangerous, but it was also a rare and individual human privilege” (Hankiss 1990: 7, italics original qtd in Vogt 2005: 302).

 

Irooniline vabadus

Noore isa südamlik abipalve vs tervisekindlustuse teema

Mõni päev tagasi paluti FB-s lahkete inimeste abi üleskutsegafred martin

Ja lahked inimesed aitasid. Postimees avaldas loo “Noore isa südamlik abipave läks eestlastele hinge“, üleskutset jagati üle 3600 korra ja isa leidis sobiva toa, tuli tööpakkumine. Kommentaare kogunes ka. Inimesed soovisid vanematele jõudu ja lootsid beebile parimat. Sai üksteisele vahelduseks virtuaalselt õla peale patsutada, et tõsise häda korral eestlased ikka aitavad, toetavad ja panevad tähele.

Aga mis minule silma jäi, oli mure, mida inimesele põhjustab haigekassa kindlustuse puudumine. Kommentaarid tõestasid elavalt eestlaste süsteemipimedust. Mitte kusagil ei näinud ma kommentaari, mis ütleks, et süsteem võiks teistsugune olla või tekkinud olukorrale teistmoodi reageerida.

Süsteemi sees elav eestlane teab, et haigekassa kindlustusega on kaetud õppurid, vanurid, töötavad inimesed ja töötukassas arvel olevad inimesed. Teatud (suhteliselt kopsakat) summat makstes saab kindlustuse ka töötamata osta. Et on mingid kindlustamata inimesed, teatakse ka, aga kui endal on kindlustus olemas, nende nähtamatute inimeste peale palju ei mõelda. Ainult et suur hulk nähtamatuid inimesi kokku moodustavadki suure hulga nähtamatuid inimesi. Mõni aasta tagasi oli kindlustamata inimesi Eestis 60 000 ringis. Kuuskümmend tuhat. Statistika on kindlasti netist leitav, aga hetkel ei viitsi otsida. Ei usu, et seal oluline vähenemine oleks toimunud.

Olen ka ise pool aastat tervisekindlustuseta isik olnud. Kõrvaarsti juures käimine läks maksma 320 krooni, kindlustusega oleks olnud 50 eeku. Olin siis veel noor ja terviseteemadele suurt ei mõelnud. Sellest hoolimata on meeles pidevalt kusagil ajusopis kibelenud ebameeldiv ebakindluse tunne. Et kui midagi juhtub, pole kindlustust. Õnneks mingit pauku ei olnud. Eesti süsteemi jaoks peaks see ebakindlus toimima motivatsiooni – (või siis sunni) – mehhanismina. Et inimene läheb tööle ja saab siis kindlustuse. Et ei oleks süsteemist väljas, ei logeleks niisama, ei töötaks mustalt.

Eesti süsteemiga harjunud inimene ei mõtle, et saab ka teistmoodi. Eesti süsteem on loomulik ja tavaline, tuleb kohaneda olemasoleva süsteemiga, pidada kinni nõudmistest. Ka õigustus, et kui mina pean kindlustuse eest maksma, miks siis osadele niisama anda, võib süsteemisiseselt loogiline tunduda. Igaüks ikka enda eest.

Ma ei ela enam Eestis. Uues koduriigis on kõigil residentidel automaatselt tervisekindlustus olemas. Esimest korda kuulsin sellisest asjast paar aastat tagasi ühe tuttava sakslannaga rääkides. Ei tahtnud teda uskuda. Tuleb välja, et Saksamaa ei olegi ainuke riik, kus asjad nii on korraldatud. Lääne-Euroopas leidub ka teisi 100% kindlustusega riike. Enne Eestist ära kolimist tundus see  harjumatu ja ulmelisena. Pidin mitu korda üle küsima, et kas sain õigesti aru. Kuidas on võimalik? Aga on.

Mäletan, et kui pidin uuest riigist Euroopa haigekassakaardi taotlemiseks võtma Eesti haigekassast tõendi, et mul ei ole enam Eestis kindlustust, oli haigekassa töötaja hästi üllatunud, et kuidas saab olla kindlustatud, kui tööl mitte käia. Teenindaja oli Eesti süsteemis täiel määral sees. Universaalne kindlustatus on ulme. Liigne lahkus. Liiga kallis.

Ei taha nüüd Eesti vastu ka liiga ülekohtune olla. Granted, mõne suuremal jaol erakindlustusega riigiga võrreldes on Eestis asjad väga hästi korraldatud ja Eesti elanikel veab, et üldjuhul saavad mõistliku hinna eest arsti juurde. Ka tervisekindlustuseta inimeste eest pidavat kohalik omavalitsus häda korral suuremad summad välja käima.

Aga see uus maailm, kus ma nüüd elan… Ma väga hindan seda turvatunnet, mida ma siin tunnen, ja mida ma Eestis ei tundnud, ja millest ma Eestis olles mõeldagi ei osanud. Ei olnud Eestis teadlik turvalisusest, sest olin Eesti süsteemis sees.

Ja nii ongi, et mõnes teises kohas ei ole suurel hulgal haigekassa jaoks nähtamatuid inimesi nagu Eestis, sest kõik on automaatselt kindlustatud. Inimlik süsteem, mis lubab sul kohe arsti juurde minna kui tervises on mingi viga, mitte nagu Eesti süsteem, kus tuhanded kindlustamata inimesed peavad meditsiini eest maksma kindlustuse omajale nähtamatut kallist hinda ehk siis tavaeestlaste sissetulekutaset arvestades kohati ka ulmehinda. Nagu see Noor Isa, kes pidanuks haiglale peretoa eest maksma 90 euri päev. Hotelli tasemel hinda. Sest sellised on haigla hinnakirjad. Kõik peab kulutõhus olema. Ja nii peab inimene abipalvega sotsiaalvõrgustike poole pöörduma, sest oma rahakott ei luba teenuse eest tasuda. Ja  inimesed aitavad konkreetse juhtumi lahendamise juures ja ei mõtle kõigi nende tuhandete teiste tervisekindlustuseta isikute peale, kes ka poes või tänaval vastu tulevad ja kelle hulgast mõni vabalt arsti juurde minekut edasi lükkab, sest see on nii kallis. Või noh alati saab teda ka süüdistada, et mine tööle noh, saad kindlustuse ja arsti juurde. Et kindlustuseta olek on su oma süü ja su oma valik. Mõttemall, mis mulle tundub Eestis suht levinud olema. Sest inimesed on kas paadunud parempoolsed või siis neutraliseeritud kommunisminostalgia argumendiga (sest kõik nõukaaegne on paha-paha; ise olen liiga noor, et nõukaaegset süsteemi mäletada, nii et nostalgias ei saa süüdistada), või siis (minuvanused) praeguses süsteemis sees ja ei mõtle, et asju võib korraldada ka teistmoodi. Et perepalatis saaks igaüks vajaduse korral igal juhul elada, ilma et see üle jõu käiks.

 

 

 

 

 

 

 

 

Noore isa südamlik abipalve vs tervisekindlustuse teema