Postitus, mis kulmineerub jälle tervisekindlustuse teemaga

Eile ilmus Delfis (tulevast Tallinna abilinnapead?) Züleyxa Izmailovat naeruvääristav nupp “Värske abilinnapea Izmailova probleemid: ei saa töötukassasse minna, sest president ootab,” alapealkirjaks “Töötukassa otsigu keegi, kes mu tegevuse eest mulle palka maksaks!”. Oli välja kaevatud mõne aja tagune FB postitus, kus Izmailova kirjutas oma kogemustest Töötukassaga. Et on raske saada sealt nõu endale sobiva koha osas. Suhtumine, et võtku tööotsija mingi suvaline koht, olgu liinitööline või ökopoe müüja või ükskõik mis, peaasi, et mitte töötu. Kahepalgeline suhtumine, kui mõelda, et maailm liigub üha suurema automatiseerimise poole ja räägitakse, kui oluline on kasutada inimeste potentsiaali. Ja siis surutakse potentsiaalikad, õppimisvõimelised, energilised inimesed lihttöödele, mis sellele inimesele midagi ei paku. Lihttööde vastu pole mul midagi, vastupidi, need on ühiskonna toimimise koha pealt väga olulised ja peaksid olema paremini tasustatud ja neisse ei tohi suhtuda halvustavalt. Mõtlen lihtsalt, et noor, tegus, võimekas inimene saaks õiges kohas palju rohkem korda saata kui vales kohas (parema ühiskonna ja iseenese õnne, mitte pelgalt majanduskasvu seisukohalt). Ja Izmailova sugusele inimesele koha pealt oleks liinitöö või poemüüja amet tema võimete raiskamine.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma selles postituses rääkida. Järjekordselt kipitab mul meelel tervisekindlustuse teema. Izmailova lõpetas oma FB postituse hashtagidega: #põhisissetulek #töötukassa #tervisekindlustus #keskkonnaaktivist #kodanikupalk. Tervisekindlustus on hashtagide hulgas täitsa olemas. Ja Defi nupukeses figureerib ka lause: “Izmailova selgitas seejärel, et tema peamiseks huviks on tervisekindlustuse saamine.” Ehk et ongi nii, et Eesti jäik ja karm tervisekindlustuse süsteem sunnib inimesi endale sobiva, enda võimetele ja huvidele vastava töökoha asemel võtma vastu mingigi töökoht, et oleks olemas tervisekindlustus (või siis igakuiselt maksma või õppima). Lihtsalt #tervisekindlustus asemel oleks võinud olla #universaalne_tervisekindlustus. Kõigile residentidele nende tööhõivestaatusest olenemata kehtiv tervisekindlustus. Olemas nii Rootsis kui Saksamaal. Jah-jah, vaimukõrv kuuleb juba umbusklikke vastuargumente. Haigekassal on isegi vähe raha, suureneks mustalt töötamine ja niisama looderdamine, töötajate kohapealt pole õiglane, et nemad peavad kõigi ravi kinni maksma, järjekorrad on isegi pikad. Aga majandusest mööda vaadates oleks universaalne tervisekindlustus inimlik. Lihtsalt inimlik. Näitaks, et kõigist ühiskonna liikmetest hoolitakse ja kõiki hoitakse. Et inimesel on lisaks majanduslikule mõõtmele veel mingi teine mõõde. Suureneks inimeste turvatunne, suureneks vabadus valida endale sobivaid töökohti, mitte lihtsalt midagi sellist, mis haigekassa kindlustaks. Ja kui palju on tervisekindlustuseta loomeinimesi, kes ühiskonda panustavad, aga iga kuu 100+ euri maksta ei jaksa? Tunnen mitut. Muretsevad, et mis saab, kui vaja arsti poole pöörduda.

Septembris ei jõudnud siia kirjutada, aga lugesin kaht intervjuud, kus Ossinovski teema tõstatas. Kudos talle! Esimest korda nägin, et eesti meedias universaalne tervisekindlustus üles võeti. Imeline edusamm, ma ütleks. Et varem täiesti vaka all olnud teema on kusagil mingite inimeste peades täiesti olemas. Et kusagil tõenäoliselt asja üle arutatakse. Kui päris debatiks läheks, ennustan kõva vastupanu. Sest ühiskonnas on palju konservatiivsust. Ja igaüks enda eest mentaliteeti. Ja rahalugemist. Ja “puuke” ei sallita. Võibolla olen ülekohtune? Kindlasti on palju ka neid, kel on eri põhjustel olnud tervisekindlustuseta perioode ja kes seda ebakindlust mäletavad ja näevad universaalsuse positiivseid pooli. Et ühiskond hoolib kõigist oma liikmetest. Ka töötutest ja oma kohta veel otsivatest inimestest ja inimestel, kellel ei ole elus vedanud. Et kõigile on tagatud minimaalne turvavõrk. Ja tervisekindlustus on turvalisuse oluline osa.

 

 

 

 

Advertisements
Postitus, mis kulmineerub jälle tervisekindlustuse teemaga

Aspie’d ruulimas

Lugesin eile ühe aspie blogi. Seal olid laused: “I’ll be honest, there are a lot of “Asperger behaviors” which I really DON’T try to correct or focus on anymore most of the time simply because they’re not high-priority. I have to make choices because there are a lot of things to think about even in a simple interaction. There are also some “rules” of society that just seem so wrong or arbitrary that I don’t bother with them, though I really do try to be polite and not rude.”

Täna vaatasin dokumentaalfilmi sõnavabadusest ja pressivabadusest. Sealne lugu algas sellega, et Hulk Hogan kaebas Gawkeri-nimelise uudistesaidi kohtusse, kuna see oli levitanud filmiklippi sellest, kuidas Hogan ühe naisega seksis. Mingi hetk läks asi Gawkeri asutajate jaoks väga hulluks, kuna Hogani advokaat jättis ära ühe süüdistuse, mille tõttu kahjutasu/kohtukulud ei tulnuks enam veebilehe kindlustusfirmalt, vaid omanikelt. Ja jutt käis suurtest summadest. Tavainimese jaoks hoomamatutest miljonitest (vist oli üle saja miljoni). Absurdne, et neil need summad kusagilt võtta oleks olnud. Asja uurides selgus, et Hogani keissi oli segatud ka PayPali asutaja ja Facebooki juhtkonda kuuluv miljardär Peter Thiel, kelle kohta Gawker oli kunagi kirjutanud, et ta on oma seksuaalselt orientatsioonilt gei. Ja Thielile ei meeldinud, et ta niimoodi kapist välja toodi. Thiel tahtis Gawkerile kätte maksta ja kasutas selleks Hoganit. Maksis kinni tema kohtukulusid. Miljardäri jaoks oli oluline Gawkeri edasine eksisteerimine võimalikult võimatuks teha. Asi oli isiklik. Wikipedia andmeil pumpas ta erinevatesse Gawkeri vastastesse keissidesse 10 miljonit dollarit ja nimetas seda üheks oma suurimaks filantroopiliseks tegevuseks. Mida filmist Thieli kohta veel teada sai? Elab Silicon Valleys. Fännab Ayn Randi. On investeerinud projekti, mille käigus ehitataks libertaarseid saari, kus inimesed ei ela ühegi riigi kontrolli all. Huvitub pikaealisuse/surematuse teemadest. Andis inspiratsiooni seriaali “Silicon Valley” ühe tegelaskuju loomisel. Kui guugeldasin ‘Thiel asperger’, siis tuli ridamisi artikleid, kus miljardär aspergereid ja nende loomingulist mõtlemist kiidab. Et neurotüüpilised inimesed ei ole oma mõtlemises sama vabad asju teistmoodi tegema kui aspergerid ja et seetõttu on aspergerid Sillicon Valleys edukad.

Kas Thiel ise asperger on, seda ei tea. Võib olla. Tõenäoliselt on. Ja nagu ta isegi märkis, aspergerid on Räniorus edukad. Zuckerberg ja muud. Silicon Valley on õnnelikke aspie‘sid täis. Saavad tegelda oma kirega ja selle eest roppu moodi raha. Muudkui kiidetakse ja tunnustatakse. Ja sotsiaalne kohmakus ei loe, kui tegu on andeka progejaga. Eriti kui tegu on multimiljonärist/miljardärist andeka progejaga. Aga siin lähebki olemine natuke kõhedaks. Raha annab võimu ja suuremad võimalused. Võimalused maailma oma nägemuse järgi suunata. Kas kunagi varem on olnud olukorda, kus aspie‘del on nii palju võimu? Kuhu suunas maailm liigub, kui poliitikuid suunavad (annetuste kaudu) rikkad, aga suurema empaatiavõimeta inimesed? Zuckerberg näiteks ajab erakoolide asja. On annetanud (sadu?) miljoneid tšarterkoolide edendamisse ja selle eest ära teeninud leftie‘de kriitika. Üks miljardär annab miljoneid ja miljonite tavainimeste elukeskkond muutub. Eriti õõvastav olukorras, kus raha on poliitikas üha olulisem. Või kus miljardär võtab finantseerida enda jaoks olulisi kohtukeisse, olukorras, kus vastaspoolel selgelt ei ole piisavalt raha, et lõputult kohut käia. Kus miljardär sõdib endale mitte meeldiva meediaettevõtte vastu.

Tagasi tulles eilse tsitaadi juurde, “There are also some “rules” of society that just seem so wrong or arbitrary that I don’t bother with them” – aspie vaatenurk ühiskonna reeglitele. Worrisome. (Selles osas on tal muidugi õigus, et osad reeglid/tavad vajavad muutmist küll. Aga läbi ühiskondliku arutelu, mitte läbi nende ignoreerimise)

 

Aspie’d ruulimas